|
ARTIKLID - Arvamusi olukorrast Eesti raadioturul 1935. a. kevadel.
|
|
Uudisleht Nr 64, 26.04.1935 lk 4, juhtkiri (dea.nlib.ee)
Mõistatus, mis vajab lahendamist
Raadio ringhääling on nüüd riiklik ettevõte.
Näib, et uus asutus võtab oma ülesandeid tõsidusega ja isegi teatava laiajoonelisusega. Tõsi – saatejaam on ümber ehitatud,
saatekava tublisti täiendatud ning järjekorras algab uue saatejaama ning selle juurde kuuluva „raadio-pilvelõhkuja“ ehitamine.
Kuid kas need on ainuõiged abinõud raadio leviku tõstmiseks? Tundub, et mitte, et on veel teisi tõhusamaid abinõusid, mis aga
seni kahe silma vahele ja kasutamata on jäänud.
Meil on ikka ja alati kurdetud kuulajate vähese arvu üle. Ainult 20.000 ümber on neid, samal ajal aga Soomes ja teistes maades
suhteliselt mitu-mitu korda rohkem.
Iseloomustavana kaaluv enamus meie raadiokuulajaid – 15.011 – asub linnades, maal aga ainult 3.457! Nende arvude suhtes
paratamatult peitub mingi mõistatus ning see mõistatus ongi raadio levikut pidurdav tegur.
Suhteliselt võetuna kuulamise või abonentmaks meil pole kallis ega ülejõukäiv inimesele, kes kord juba suutnud raadioaparaadi
soetada. Saatekava on paranenud rahuldavusele lähemale, samuti on tõusnud ka ringhäälingu kuuldavus, nii et nendest asjaoludest
ei tule otsida raadio vähjakäigu põhjusi maal. Põhjused seisavad sootuks milleski muus. Tarvitseb vaid usutleda
maameest-raadiokuulajat ja ta ütleb teile kohe: raadioaparaadi elektrikulud on liiga suured! Vähe on maal elektrofitseeritud
ringkondasid ja seepärast tuleb raadiokuulajal vooluallikana kasutada patareisid-akumulaatoreid. Need on aga liig kallid, samuti
on kallis ja tülikas nende täitmine.
Järeldus sellest: kui riiklik ringhääling raadio levikut tahab teha oma südamelähedaseks asjaks, tuleb hoolitseda odavate ja
heade vooluallikate ning samuti odavate vastuvõtjate eest.
Riik võiks siin oma algatuse kaudu või kuidagi teisiti kaasa rääkida. Riigi ringhääling omakorda võiks korraks veel kaaluda,
kas poleks tulusam ehitada pisut väiksem ja odavam saatejaama pilvelõhkuja, samuti loobuda oma heliplaatide tööstuse asutamisest
ning säilitatud kapitaliga maamehele valmistama hakata neid kahte hädavajalist – odavaid aparaate ja odavaid patareisid
omatööstuse saadustena.
Raadio tähtsus ringhäälingule kui riiklikule ettevõttele peaks olema küllaldaselt hinnatavana mõistetav. Ajaleht on mitte enam
ainus vahend, millele tugeneb politika, vaid lisaks on tekkinud välkkiire raadio, mis riigimehe kõne kannab otse kodaniku koju.
Raadio ja ajaleht sellistena ei võistle ega hävita teineteist, vaid – täiendavad. Riikliku olemise ühede alustaladena peaks
nendele kuuluma ka määravate ringkondade hoolitsus.
|
|
|
Uudisleht Nr 68, 03.05.1935 lk 4 ja 11, juhtkiri (dea.nlib.ee)
Raadioaparaatide kõrged hinnad ja „üürilepingud“
Ei maksa kõnelda sellest, mida on tänapäeval raadio propaganda- ja kultuuri levitajana. See on igaühele selge. Kõikjal maailmas
ehitatakse üha suuremaid saatjaid ning raadiokuulajate hulk kasvab kiiresti. Ei saa salata, meil Eestis on selles suhtes jäädud
kuidagi „stoppama“.
Praegu on Eesti riiklikul ringhäälingul umbes 20.000 kuulajat. Meie naaberriigis Lätis on neid aga 71.000 ja nende arv kasvab
seal alatasa. Tõsi, võidakse ju öelda, et Lätis on ka rohkem rahvast kui meil. Rahvast on Lätis küll rohkem, kuid meie ja Läti
raadiokuulajate suhe on Läti heaks siiski väga suur. Lääne-Euroopa riikidega võrreldes on see meie suhe aga veelgi erinevam.
Enamiku meie raadiokuulajate arvust moodustavad linlased. Maarahval on vähe vastuvõtjaid ja ta kurdab, et raadiovastuvõtjate
pidamine läheb kalliks, sest akumulaatoritest saadav elektrivool võtab palju raha. Võrguvoolu aga maal pole. See tõkestab
kindlasti suurel määral meie raadiokuulajate arvu kasvamist.
Kui meie raadio levikut takistab aga mitte ainult kallis vool, vaid veel miski, ja see on – vastuvõtjate väga kõrge hind. Kui
tahetakse saada vähegi korralikku vastuvõtjat, mis peale oma ringhäälingu võimaldaks kuulda ka välismaade saatjaid, siis peab
andma välja 200 krooni ümber. See on meie oludes mõtlemapanev summa. Ja pealegi, selle raha eest saadav aparaat ei ole kuigi
hea, vaid kuulub alla keskmiste hulka. Välismaal on vastuvõtjad palju odavamad. Meil aga peab kodanik endale muretsema väikese
varanduse, kui julgeb minna raadioärisse vastuvõtjat ostma.
Meie raadioaparaadid on kallid peamiselt sellepärast, et nendega kaubitsevad ärid oma äranägemise järele. Nad muretsevad endile
vastuvõtjad müügile ja määravad neile siis hinna – nagu ise soovivad. Pole siis ime, et raadio meil ei levi. Meil on
raadiovastuvõtjad kujunenud äridele omamoodi spekulatsiooni objektideks, millede pealt teenitakse suuri summasid. Näiteks
pealinnas on mitmed elektriärid endile saanud „jalad alla“ just vastuvõtjate müügiga.
Raadioaparaat on keeruline masin. Inimene, kes pole just raadiotehniliste huvidega, ei tea vastuvõtjast peaaegu midagi. Ta tahab
endale vaid osta head vastuvõtjat, millega ta hästi kuuleks, ja läheb ärisse. Tihtipeale juhtub, et talle seal müüakse kas
vananenud tüübiline või halva konstruktsiooniga vastuvõtja ja võetakse selle eest lisaks muule halvale veel kõrge hind. Kui
ostja pole veel aparaati ära ostnud, siis lubatakse talle äri poolt tuhat soodustust ja vastutulekut, garanteeritakse iga rikke
parandus jne. Kui aga ostja on juba vastuvõtja omanik, siis ei hooli ärimees tihti enam põrmugi ostjast ega ta aparaadist.
Ja siis algab ostja Kolgata. Ta viib vastuvõtja ärisse ja palub seda parandada või ümbervahetada. Alul võetaksegi parandada. Kui
inimene oma aparaadi „parandatult“ saab tagasi, siis veendub ta, et see pole parem kui varemalt. Jälle aparaadiga ärisse. Nii
kestab see, kuni inimene viimaks vihastab, lõplikult tüdineb ning käega heidab. Küsitagu raadiokuulajate käest – nad räägivad
oma „lahingutest“ raadioäridega hirmu ja õuduse lugusid. Ja seda kõike on nad pidanud kannatama oma raha eest! See pole veel
kõik. Ei ole ju paljudel meie inimestel nii palju raha käes, et nad võiksid vastuvõtja hinna kohe väljamaksta. Ärid on aga
„vastutulelikud“. Nad pakuvad kahel käel kohe aastast järelmaksu. See järelmaks moodustab aga ostjale silmuse, millest ta nii
kergesti ei pääse. Ärid müüvad vastuvõtjad n.n. üürilepingu peale. See tähendab, et äri ei tee ostjaga mitte müügilepingut, vaid
üürilepingu. Juriidiliselt saab ostja vastuvõtja vaid üürile. Ta peab iga kuu kindlal tähtpäeval ärile maksma lepingus määratud
summa. Alles siis, kui on tasutud aasta viimase kuu üür, võib ostja aparaadi saada endale. Kui ostja kas või ühe päeva oma
maksmisega hilineb, on äril õigus teda kohtusse kaevata ja vastuvõtja ära tuua, sest niisugused ettenägelikud punktid on võetud
lepingu teksti. Oletame, et ostja on juba poole ostuhinnast tasunud ja siis rahapuuduse tõttu ühe kuu maksuga veidi hilinenud,
siis võib äri tuua ära ostja käest oma vastuvõtja ja kohtuteel nõuda temalt sisse veel maksmata jäänud kuu üüri. Ja kui kehval
inimesel ei ole parajasti käes seda üürisummat, siis võib äri talle lasta teha oksjoni ja müüa ära laua või voodi – summa
kättesaamiseks.
Selliseid protsesse on meie raadioäridel olnud palju ja on ostjad olnud need, kes saanud kannatada. Selles on muidugi süüdi nad
ise, et kirjutasid alla lepingule. Nad olid küllalt naiivsed ja äri järelmaksu pakkumised olid ju nii meelitavad. Ei saa nad ka
äridele juriidiliselt „midagi tettä“.
See ebamäärane paheline olukord ei lõpe enne, kui eraäridelt võetakse võimalus vastuvõtjatega spekuleerida. Siin peaks tulema
appi riik. Praegu ehitatakse Leetu uut suure võimsusega ringhäälingut. Selle ehitajaks on Läti riiklik elektrivabrik. See
elektrivabrik ehitab mitte ainult saatjaid, vaid ka vastuvõtjaid. Oleks hädavajaline, et ka meil kutsuks riik ellu sarnase
vabriku. Alles siis saaks kodanikud endile vastuvõetava hinnaga muretseda vastuvõtjaid. Riik ei võtaks kindlasti mitte nii
suuri vaheltkasusid, nagu seda teevad eraärid. Ja kui riik saadaks müügile suurel arvul odavaid ja ühtlasi häid vastuvõtjaid,
siis leiaksid need suurt turgu, selles ei ole kahtlust. Siis võiks kodanik rahulise südamega endale muretseda raadiovastuvõtja,
teades, et temalt ei võeta ülemäärast kasu ja teda ei tüssata alaväärtuslikkude vastuvõtjatega.
|
|
|
Uudisleht Nr 71, 09.05.1935 lk 2 (dea.nlib.ee)
Uusi seisukohti meie „raadiosõjas“
„Uudislehe“ kaks hiljutist juhtkirja, mis praegust raadioasjanduse korraldust käsitades puudutasid meie avalikus arvamises
seni kahesilma vahele jäänud küsimusi, on leidnud mõlemapoolset vastukaja – raadiokuulajate ja raadioäride ringkondades.
Avaldame allpool pealinna kahe raadioäri omaniku arvamused ja nendele juurde ringhäälingu dir. Fr. Olbrei seisukoha.
Direktor A. Kapsi /AS Kapsi & Ko/:
Riiklikust raadiotööstusest pole head loota.
Raadioäri A.-S. Kapsi ja Ko direktor Arnold Kapsi kirjutab meile:
„Uudislehe“ 3. mai numbris leitakse, et raadiokuulamise levimiseks on meil takistuseks raadioaparaatide kõrged hinnad ja
raadioärid, kes hindasid ette dikteerivad ja seega endale suurt profiiti löönud. „Uudislehes“ väidetakse, et olukorda
tervendavalt mõjuks riikliku raadiotööstuse asutamine. Juhtkirjanik aga ei arvesta nii palju sellega, et raadio levimisel
siiani peamiseks takistuseks oli ikka meie ringhäälingu vilets kuuldavus ja saatekava nõrk kvaliteet, mida nüüd uute kavade
järele püütakse parandada.
Muidugi on soovitav, et raadioaparaatide hinnad alaneksid. Kuid hinnad on niigi aasta-aastalt alanenud ja seejuures aparaatide
kvaliteet tõusnud. See on maksev nii kodumaal toodeldud kui välismaalt importeeritud aparaatide kohta. Kodumaa aparaadid on
isegi tunduvalt odavamad välismaa omadest, kuid kvaliteedilt seisab neil ühise tasemeni jõudmiseks veel pikk tee ees. Kui aga
tollikaitse kodumaa tööstuselt ära võtta, siis tähendaks see kodumaa tööstuse lõppu, kuna välismaa kaup tollist vabanemise
puhul ostjale mitte üksi kvaliteedi vaid ka hinna poolest kujuneks soodsamaks.
Veel väidetakse „Uudislehes“, et välismaa aparaate meil müüakse liig kallilt. Kui aga võrdleme sisemaa ja välismaa hindasid,
siis leiame, et eesti hinnad pole kõrgemad. Nii näiteks on Läti riikliku tehase hinnad järgmised:
4-lambiline „Super“ Lts. 321 = EKr. 385
3- „ „ „ 249 = „ 300
2- „ „ „ 125 = „ 150
Kaupmehed ei saa hinda määrata. Konkurents raadio alal on suur ja see ise normeerib ja surub hinnad alla. Ka pole „üürilepingud“
kõige kurja juureks. On ilmne, et üüri- ehk järelmaksulepingud ostjaile ainult soodustusi pakuvad. Kaupmehed muidugi parema
meelega müüksid sularaha eest, pakkudes selle juures isegi hinnaalandust.
Kui riik ise ettevõtjaks hakkab, siis on alati tavaline nähe, et kvaliteet monopoli seisukorra tõttu langeb ning produktsioon
direktorite ja ametnike suure arvu juures ei kujune odavaks. Nii meie naaberriigi riiklik tehas valmistab küll elektrilampe,
kuid meil neid kuigi palju ei tarvitata, kuna lampide hind on kõrge ja kvaliteet selle kõrval vähene.
M. P., raadioäri omanik /võimalik, et Mihkel Piperal OÜ Esto-Muusikast/:
„Tollid on ebanormaalselt kõrged.“
„Õige on see, et meie teistest riikidest oleme jäänud maha raadiokuulajate arvu poolest. Selle põhjuseks ei ole kõrged hinnad,
sest võrreldes meie hinda välisriikide hindadega, on meil hinnad võrdsed, olgugi, et tollid on ebanormaalselt kõrged ja meie
raha väärtus võrreldes näiteks Saksa ja Lätiga, umbes üks kolmandik madalam. Kuni käesoleva hooaja keskpaigani maksime
välisaparaatide pealt 6 kr. kilo pealt tolli. Korralik vastuvõtja kaalub aga 15-20 kg ja rohkemgi, s.o. ainult tolli tuli
maksta raadioaparaadi pealt 100-150 krooni.
Teine ja väga mõõduandev põhjus meie raadiolevingu takistamiseks oli ja on praegugi meie ringhääling. Pole kellegi saladus, et
see palju ja väga palju soovida on jätnud ja jätab. Mitte asjata ei kavatseta ehitama hakata uut. Riigi kätte üleminekust saadik
on aga asi ootamata palju paranenud. Kuivõrd kujuneks pilt paremaks aga, kui veel sarnase saatejaama saaksime, mida igas maa
nurgas ja kohas kuulda oleks, siis pole raske siin järeldust teha. Kui käesoleval hooajal kasvas kuulajate arv 5000 võrra, siis
olgu mainitud, et ärid pole siin midagi muutnud oma taktikas ega saagi muuta.
Et ära müüa ühte raadioaparaati, peab äri mõnikord kuni 20 aparaati proovile tassima, igakord selleks veoabinõusid ja inimesi
tarvitades. Kui seda raha peale ümberarvata, siis teeb seegi kulu aukartust äratava summa välja ja äri on sunnitud sageli
aparaati äraandma ilma, et sentigi sealt pealt teenib. Ruumid, inimesed, veoabinõud, aeg, ebanormaalselt suured riigimaksud
jne. – kõik need lasuvad äride peal raske koormana. Meie suuremad, soliidsed raadioärid pole kaugeltki ise selle asja juures
õnnelikud, vaid tugeva võistluse juures on hinnad nii alla pressitud, et ei saa juttugi olla normaalsest teenistusest, või
teenistusest üldse, veel vähem kõrgest teenistusest.
On täiesti põhjendamata soovitada riiklikku tööstust, sest meil pole selle järele tarvidust. Lätis polnud ühtki raadiotööstust
ja mõni aasta tagasi võttis üks meie firma esinedes seal väljanäitusel 1. auhinnad, kuna Läti tööstused jäid ise 2. ja 3. kohale.
Sellepärast oli riik seal sunnitud seda tegema. Meil aga on väga häid eeskujulikult sisseseatud tööstusi sel alal ja need on
suuri kapitale investeerinud. A.-s. Tartu telef. vabrik on käesoleval hooajal valmistanud 3000 aparaadi ümber ja neist välismaale
500 ümber eksporteerinud ja saadab ikka edasi. Alles paar nädalat tagasi muretses vabrik uue moodsa häälestuse aparaadi, mille
hind 10.000 kr. ümber. Peale Tartu on aga veel häid vähemaid tööstusi, kellel samuti miljonilised sisseseaded. Oleks kuulmata
ülekohus neid hävitada.
Kui tahetakse raadio suuremat levimist – alandatagu veelgi tolle aparaatide ja osade pealt, ehitatagu valmis uus parem saatejaam
ja tõstetagu programm kõrgemale ja sisukamaks – siis on levimine kindlustatud. Ärid aga püüavad teha ja talitada parima oskuse
järele ja vaba võistlus seab neile küllalt selleks suuri tingimusi ja nõudmisi üles.
Mis puutub järelmaksu müükidesse, siis oleks vist küll kõige õnnelikumad just ärid ise, kui kõik tarvitajad võimelised oleksid
puhta raha eest ostma. Ärid pole seda süsteemi „püüdmiseks“ loonud, vaid selleks, et abiks olla raadio kiiremale ja kergemale
levingule ning aidata ja võimaldada ka väikesepalgalistele ja laiematele massidele neid soetada.
Järelmaksu süsteem on äridele iseenesest suureks koormaks, nõuab palju kapitali, teeb hulka tüli ja on alati riisikoga seotud,
sest ka kõige hoolsama ja ettevaatlikuma talituseviisi juures läheb ikkagi hulk raha kaduma ja jääb saamata.“
Ringhäälingu direktor F. Olbrei:
Sügiseks saame odavaid aparaate
Küsimuses erapooletuna ütles „Uudislehe“ järelpärimise peale oma arvamuse Riigi ringhäälingu direktor ins. F. Olbrei. Tema
avaldab järgmist:
„Tõeliselt müüakse Eestis raadioaparaate odavamalt kui kusagil mujal maailmas. Kodumaal valmistatud aparaadid on juba seetõttu
odavamad, et meil tööpalgad võrreldes teiste riikidega on märksa väiksemad. Lisaks sellele võite näiteks saksa ja hollandi
aparaate siin osta odavamalt kui Saksamaal ja Hollandis. See kurioosum on võimalik väljaveopreemiate tõttu. Et edendada
kaubandust ja tööstust ning oma saadustele kindlustada välisturgusid, maksab Saksas ja Hollandis riik aparaatidele
väljaveopreemiate kujul juurde.
Võin kinnitada, et meil Eestis valmistatakse päris korralikke aparaate, kui kõne alla võtta suuremaid ja täieliku seadeldisega
ettevõtteid. Muidugi selle kõrval peab paika ka väide, et müügile lastakse küllaldaselt rämpsu. Selliste aparaatide tootjaiks
on väikesed nurgatagused tööstused. Keegi neid ja nende kauba kvaliteeti ei kontrolli. Aparaatide ehitajail puudub vastav
eriharidus ja ühes sellega ka kutsetunnistus. Inimestele müüakse viletsaid aparaate. Kui aga sellise „meistri“ käest minnakse
kahjutasu ja selgitust nõudma, pole temalt midagi võtta – ainult seljariided ja töökoja silt.
Olen sedasorti tööstustelt ja meistritelt isiklikult saanud rohkeid kirju ja pärimisi. Küsitakse nõu raadiotehniliselt niivõrd
algelistes küsimustes, et otse häbi mõelda ja järele jääb vaid üks otsus: need mehed on täielised võhikud. Kuidas meil
nurgatagused tööstused aparaate ehitavad, selleks olgu asja illustreerimiseks jutustatud lugu ühest ärimehest, kes praegugi
raadioaparaate üsna suurearvuliselt ehitab. Temal kui ka ta kahel töölisel teadmised raadiotehnika alal on päris puudulikud.
Ehitatakse välismaa ajakirjades toodud joonistuste ja ülesvõtete järele.
Et alaväärtusliku kauba uputusele piiri panna, pean küll hädavajaliseks raadioaparaatide tööstuste registreerimise ja
kontrollimise. Tegutseda võiksid need, kes kutsetunnistusega varustatult omavad vajalise erihariduse.
Ringhäälingule etteheiteid ei saa teha. Arvates sellest ajast, kui Ringhääling läks riigi kätte, on raadiokuulajate arv
suurenenud 4000 võrra. 1. aprilliks oli registreeritud 19.200 abonenti. Usun, et nüüd raadiokuulajate arv küünib vist juba üle
20.000. Tõus on küll tingitud tehnilistest täiendamistest, kuuldavuse tõstmisest ja paremast saatekavast. Ka on raadiokuulajal
nüüd Ringhäälingu kui riikliku ettevõtte vastu suurem usaldus. Ma ei usu, et abonentide arvu tõus tuleb puhtakujuliselt
kirjutada uute aparaatide ostmise arvele. Olukord on aga selline, et varemalt paljud kuulasid „jänestena“ ja ei maksnud
raadiomakse, kuna puudus usaldus Ringhäälingu vastu. Nüüd need kuulajad on endid jällegi registreerinud.
„Uudislehe“ kirjutises vihjati võimalusele, et Ringhääling võiks ise hakata raadioaparaate ehitama, et seega võimaldada
odavamahinnalist ja kvalitatiivset raadiokaupa. Tõepoolest, sellele võimalusele oleme ammugi mõtelnud. Kuna aga otsusele
jõudsime, et pole sobiv, kui riik sellistes asjades end vahele segab ning seega vähendab eraalgatuse võimalusi, loobusime
esile tõusnud kavatsusest. Liiategi eraettevõte paenduvamana tuleb selle ülesandega kergemini toime. On juba niigi kindel, et
sügiseks saame odavamahinnalisi ja selle juures küllalt häid aparaate. Neid hakkab tootma Tallinnas hiljuti asutatud „Raadio
ja elektrotehnika tehas“ /OÜ RET/. Ettevõtte juhatusse kuuluvad J. Anton, dir. K. Reinmann,
R. Saving ja mina. Tehniliseks direktoriks jääb tehnikumi õppejõud ins. Hans Võrk. „Raadio ja elektrotehnika tehas“ hakkab
peamiselt valmistama aparaate maa jaoks. Need tulevad odavahinnalised ja vähese voolutarvitusega.
Mis puutub praegusse müügisüsteemisse, siis teisiti küll pole võimalik müüa kui järelmaksuga. Inimestel, eriti maal, on raha
niivõrd vähe, et aparaati korraga ei suudeta kinni maksta. Äri huvides on muidugi võimalikult suur ja kindel garantia ning
seepärast on tarvitusele võetud n.n. üürilepingud. Need peale muu takistavad kelmusi aparaatide väljapetmise alal. Kas
„üürilepingud“ on just ainuõigeks mooduseks, ja kuidas müüki reguleerida, see on rohkem juriidiline küsimus. Kuid usun, et
igaüks võib raadioärist järelmaksuga aparaadi saada ka küllalt kindla veksli vastu, nii et „üürileping“ pole tingimata
vajalik.“
|
|
|
 |
|
| raadiotuba[ät]hot.ee |
|
|
|
|
|
|
