RaadioTuba - Artiklid 1936-39

ESILEHELE	TEHASED	UUDISED

ARTIKLID - Raadio levik maal. Ajalehes Maa Hääl 1936-1939 ilmunud artikliseeria.

Maa Hääl 26.02.1936, lk 4 (dea.nlib.ee)

Raadio õilistab Võrumaad
Esimene Võru raadiokuulaja ja amatöör J. Dietsmann kõneleb raadiosünnist Võrus ja enese leiutatud valjuhääldajast. Raadiolevikut maal kiirendaks hea nõuanne.

Kaugem rahvas peab raadiokultuurist rohkem lugu kui näit. Tallinn ja Nõmme, kus leidub palju muud meelelahutust. Sel põhjusel on ka Võru- ja Petserimaal raadiokuulajaid päris tihedalt.
Raadio kultuurikandjana on levinud Võru- ja Petserimaal juba pooldetuhandesse tallu, nagu Võru postkontoris selgus, ja iga päevaga Võru ja alevite raadioärid müüvad kümmekond uut aparaati.
Eriti viimasel ajal, rahvahääletuse eel, oldi elavalt huvitatud riigijuhtide kõnedest ja sellepärast läks enamus raadioaparaate maale.
Rahvas odavaid aparaate ei taha, võetakse hinnas keskpäraseid „Ret’i“, „Philips'i“, Tartu telefonivabriku j.t. tooteid.
Paljudesse koolimajadesse on seltskondliste organisatsioonide ja omavalitsuse lahkel toetusel üles seatud moodsad vastuvõtteaparaadid, mille juures õhtuti ümbruse rahvas pidevalt ettekandeid kuulab.
Võrumaa raadio levimisele on tunduvalt kaasa aidanud palju kohapealsed raadioamatöörid ja isegi leidureid on nende hulgas.
Võru ja Võrumaa „raadioisaks“ võib kahtlemata nimetada amatööri Johannes Dietsmanni.
Oma ametilt ou ta optik ja peenmehaanik ning esimene raadioamatöör Võrus.
Tema ehitas esimese raadiovastuvõtja Võrus juba 1924. aastal ja tutvustas võrulastele seda „raadioimet“ esimesena.
J. Dietsmann on oma kutse alal töötades kümneaastase tööviljana teinud palju väikeseid leiutusi raadioaparaatide juures ja tänavu on lõplikult viimistletud tema poolt leiutatud „uuekujuline raadiovaljuhääldaja“, mis asjatundjate katsetuste põhjal leidis üldist tähelepanu.
Meie lehe esindaja külastas hallijuukselist meistrit hr. Dietsmanni tema töökojas Võrus, Aleksandri tän. 4. Lahke ja vastutulelik raadioamatöör, kes elab seal oma abikaasaga, jutustas oma elust:
„Olen Võrus sündinud, hiljem asusin elama Venemaale, et õppida optikat-peenmehaanikat.
Mul oli Moskvas hea teenistus ja omasin optika alal 4 patenti.
Rahutute aegade järele siirdusin 1920. a. optandina tagasi Eestisse ja asusin elama sünnikohta, Võrru“
„Kuidas tulite raadioehitamise mõttele?“
„Saksamaalt sain 1924. a. skeemid, tellisin ka sealt osad, ja detektoraparaat hakkas asjatundliku ehitamise järele varsti töötama“.
„Kas takistusi ei olnud?“
„Loa saamine oli raske. Pidin Tallinnas käima, et saada postivalitsuselt luba. Tol ajal Tallinnas oli ehitatud juba paar aparaati, teiste linnade kohta andmed puudusid.
Loa pärast käisid politsei ja postiametniknd mitu korda mind ja mu aparaati usutlemas“.
„Meeldis raadio Võru rahvale?“
„Ehitasin alul aparaadi kuulamiseks seabeldise 25 peatelefoni juurde lülitamiseks ja igal õhtul kuulas „raadioimet“ mu korteris 15–25 Võru inimest. Isegi teistest linnadest tuldi Võrru raadiot kuulama.
Linnavalitsuse liikmed käisid kuulamas ja vabastasid selle tänuks mu raadiokuulamise maksust. Sel ajal kuulda olid ja töötasid ainult kolm saatejaama: Vene, Saksa ja üks Inglise jaam"
„Juhtus ka erakordset kuulamisel?“
„Politsei oli uudishimulik ja kuulas mind üle mitmel korral.
Võru vanemad inimesed ei uskunud „eetrilaineid“. Üks tuntud Võru inimene avaldas arvamist, et mul grammofon on keldris ja sealt traatide kaudu saadan hääli tuppa. Kuulamas käis pea kõik Võru rahvas, kuid vähesed uskusid raadio olemasolu“.
„Kas oli Võrus ka teisi amatööre?“
„Esialgu ei olnud. Hiljem, kui asutasin Võrru raadio-seltsi, hakkasid tegelema raadioga paarkümmend inimest“.
„Millised on teie leiutised?“
„Viimane 11. okt. 1935. a. patenteeritud leiutis seisab õieti senise vabavõnkesüsteemilise valjuhääldaja täiendamises.
Aastaid olen katsetanud ja selle tulemusena valmiski, valjuhääldaja, millist süsteemi praegu kuskil ei kasutata. Konstrueeritud valjuhääldajas on muudetud ankrut keskseisus hoidva vedru asendit. Ankur hoitakse keskseisus magneetjõu abil. Membraaniks kasutan erikujulist paberit, et saada „mahedat“ ülekannet“.
„Mida kavatsete teha leiutisega?“
„Leiduri elukutse on majandusliselt vähetasuv. Tahan patendi müüa või kasutada anda Riiga või parem kodumaale. Praegu ehitan Võru ja maakonna raadiokuulajate valjuhääldajaid ümber oma patendi järele ajakohaseks.
Minu poolt ümberehitatud valjuhääldajatega ollakse rahul“.
Suundusin veel Võru nooremate raadioamatööride esindaja hr. Peep’i poole.
Viimasel on Katariina t. 4 sisse seatud ajakohane töökoda. Tööd on palju.
Hr. Peep arvab raadio arengust pidurdavat maainimeste oskamatust aparaatide otstarbekal käsitamisel.
Peab vajaliseks kursuste, nõuande ja kiire akulaadimise punktide sisseseadmist.
Võrus tegutseb meel „raadiokliiniku“ omanik Joh. Lampson pikemat aega. Raadioamatöörid ja -huvilised on organiseeritud kohapeal Võru raadioühingusse.
Võrumaal on edaspidi raadio alal oodata muudatusi, sest väga vajalik on hr. R. Peepi arvates raadioarendamise seisukohalt maainimestele riiklik nõuande korraldamine.
Hr. R. Peep, kes on saanud kõrgema tehnilise hariduse, on seni oma ametialal näinud väga palju asjatundmatute nõuandjate poolt rikutud aparaate.
Pildil: Võru raadioühingu juhatus. Juhatusse kuuluvad härrad Jürgens, Freybach, Hist, Zopp ja Dietsmann.
Võru „raadioisa“ J. Dietsmann.

Maa Hääl 6.03.1936, lk 7 (dea.nlib.ee)

Raadiolained Virusse kultuuri kandma
Viru-Jaagupi raadiohuvilisi sõnas ja pildis.

Oli see ikka juba üsna ammu, kui V.-Jaagupis vallutama hakati raadiolaineid. Ega kerge see ei olnud... Raadioalal esimeseks pioneeriks kohapeal tuleb kahtlemata lugeda raamatukogu-selts „Hommikut“, missugune 1926. a. tegi otsuseks ja muretses kalli, kuid ehitusviisilt võrdlemisi keeruka nupu- ning kontaktirohke 2-lambilise vastuvõtja ühes 3-lambilise kõvendaja ja valjuhääldajaga. Tähendatud raadiovara maksis tookord 53.000 senti, summa, millisega praegu võimaldub parimgi vastuvõtja muretsemine. Ostetud vastuvõtja kõige kaasasolevaga ja vajalikkusega valmistas raadiohuvilistele kibeda pettumuse. Juba aparaadi käsitamine nõudis kõvasti peamurdmist, enne kui saadi sellele hääled sisse. Ja mis häältki siis ikka saadi? Pirin ja keskpärane sahin, vähema raginaga, sarnane oli esimene raadiolõbu! Pealegi vastuvõtja otse nagu õgis küttevoolu. Paari nädalaga oli 4,5-voldilise pingega ja 48 ampertunnise mahtuvusega aku tühi, kuigi 4–5 õhtul kogu seda värki raadiokuulamiseks kasutati.
Huvi raadio wastu langes sa raamatukoguselts „Hommiku“ aparaat jäi unustusse. Seisab see kasutamatult praegugi – arhiivimaterjalina. Isegi ümberehitamiseks pole täh. vastuvõtja enam kõlbulik, sest aparaadi osi, mis küll kõik täiesti terved – ei saa tarvitada enam ühegi vastuvõtja ehitusskeemile. Raadiotehniliselt selle vastuvõtja terve koosseis on n.ö. eluvõõras.
Kohapeal, vähe hiljem Küti rajooni konstaabel hr. Vold. Vilu, kellel jätkus veel julgust katsetamiseks, muretses endale 3-lambilise „Philips“ aparaadi ja harrastab sellega raadiokuulamist veel praegugi. Hr. Vilu „Philips’iga“ kuuleb ka meie ringhäälingu saadet, ilma et teised jaamad tükiksid lämmatama. Hääletugevuselt tundub „Philips“ vaid nõrgemana Reti 3-lambilisest „Maretist“, mida hea eduga kasutab ärimees Raudkivi perekond ja Viru majandusühingu V.-Jaagupi osakonna ärijuht hr. Jõesaar. Meie ringhäälingust eelistab „Maret“ rohkem Tartu saadet. Tallinna saatejaama kuuldavust lubab „Maret“ vahest meeleldi teistel jaamadel kaunis mõjurikkalt segada.
Hilisemate raadiokuulajate perre kuulub ka pagarmeister August Nõmm oma 3-lambilise „Marconiga“. Hr. Nõmmele meeldib „Marconi“ häälepuhtus ja keskpärane tugevns. Kuid pole nõus, et vastuvõtja Tallinna või Tartu saadet edasi andes ühtlasi „häälestab“ ka teist jaamu, nii et meie saatekava venelase laulu või sakslase jutuga „kaunistades“. Võib olla, et aparaadis on mingi nägematu viga ja nii vast pole tegemist mingi sünnipärase veaga, sellepärast hr. Nõmm võtab ärist proovile mõne teise 3-lambilise „Marconi“. Selgub aga sellelgi puudusi, siis juba võtab käsitamisele 4-lambilise „Marconi“, jäädes kindlasti püsima „Marconi“ valilule. (Toimetuse eriteadlase märkus: 3-lambilised vastuvõtjad ei saa olla küllalt selektiivsed. Täiesti rahuldab selektiivsuse nõudeid aga 4-lambiline.)
Nõudlikumate raadiokuulajate hulka näib kuuluvat hr. M. Pall, kes hiljuti asendas oma raadiolaual 3-lambilise „Rahvavastuvõtja“ Are 5-lambilise patareisuper „Atlasega“. „Atlas“ igatahes ei jäta vast enam midagi soovida. „Rahvavastuvõtja“ – ka sellega võib ja saab kuulata meie ringhäälingut. Tahad aga näiteks mõnda raadiokõnet või igaõhtust päevauudiste osa täpsalt jälgida, siis pead olema kaunis terav kuulaja ja suure pingutusega jälgima.
V.-Jaagupi algkooli juhataja hr. V. Raud – tema on mees, kes kohapeal esitab niihästi instrumentaal- kui ka vokaalmuusikat. Kodus raadiomuusikat serveerib temale 4-lambiline vastuvõtja, missuguse ehitas V.-Jaagupis elutsev vana koolitegelase-loodusteadlase J. Kaljuvee poeg Armas. Hr. Raud on oma vastuvõtjaga kõigiti rahul ja ei vahetaks seda ühegagi kohapealsetest aparaatidest. Hääletugevuselt ega -puhtuselt ei saa seda vastuvõtjat laita. Küll aga hääle kõlavärving või n.ö. valjuhääldaja täämbr erineb tugevasti Reti „Maretist“, „Marconist“ ja ka Are „Atlasest“, sest viimased annavad kuidagi sordiinilise, kumiseva kuuldavuse. See on aga raadiokuulajate maitseküsimus, milles kõikjal suuri erinevusi. Ka V.-Jaagupis ja lähemas ümbruskonnas asuv raadiohuviliste pere evib selles kindlasti maitset ja kahtlemata ka erinevusi.

Pildil (pahemal): raamakukoguselts „Hommiku“ raadio-muinasvara – 53.000-sendine omaaja „super“. Keskel konstaabel V. Vilu tütar Virve „Philips’iga“ lastetunnis. Paremal pr. Raudkivi oma tütarde Liina ia Salmega naudivad Reti „Maretil“ ajaviite muusikat.
Pildil (pahemal ülal): ärijuht Jõesaar mõnuleb Reti „Maretiga“. Paremal ülal: Viru-Jaagupi ühispanga raamatupidaja M. Pall on armunud Are 5-lambil. „Atlas’se“. Samas pensionile lastud „Rahvavastuvõtja“
All pahemal pagar August Nõmm laseb oma „Marconil“ Tallinnat võtta.
All paremal koolijuhataja V. Raud hindab rahuloluga oma kodutehtud 4-lambilist.

Maa Hääl 30.03.1936, lk 8 (dea.nlib.ee)

Meie talud raadiole uudismaaks.
Külades raadiokultuur alles algamas. Eesti alevikes ja külades ainult 4500 raadioabonenti. Maal levivad omatehtud vastuvõtjad.
Ringhäälingu jüngrid Kiomas.

Raadiohuvi maal taludes kasvab ja võtab hoogu, ent külmad ja tõetruud arvud purustavad illusioone ja uhkusetunnet, nagu oleks meil maal taludes juba raadiokultuuri näha. Peame otsekohe ütlema: maa tunneb huvi raadio vastu, teab ja hindab tema mõju ja väärtust, kuid kasutada seda uusimat kultuurisaavutust suudab alles väga vähesel mõõdul. Raadio on kallis mõnusus, raskelt kättesaadav põllumehele.
Laseme arvudel rääkida.
1. märtsil s.a. oli kogu Eestis raadioabonente (maksulisi vastuvõtjaid) 28.048. Sellest arvust alevikes ja külades aga ainult 4480. Võtame sellest arvust maha koolimajade raadiod (1000), vallamajade omad (umbes 300), alevikkude omad (tuhande ümber), jääb talude arvele seda kiidetud raadiokultuuri ainult paarituhande aparaadi võrra. See on imeväike arv meie 140.000 talu kohta, peaaegu mitte midagi. Seda näeme ka üksikute maakondade arvudest. Saaremaal ühes Kuressaare linnaga on kõigest 303 raadioabonenti, Läänemaal koos Haapsaluga ja kõigi alevikkudega 710 abonenti, kuna Petserimaal ainult 384, Võrumaal ühes Valga linnaga 1005 vastuvõtjat. Vähe kõikjal. Trööstime sellega, et need arvud tõusevad. Kümne aasta pärast on meil igas talus raadio sees.
*
On juba aastat kaheksa tagasi, mil tõmmati endises K ähri vallas, see on praeguses Kiomas, esimene antenn üles neid nägematuid eetrilaineid püüdma. Ja selleks esimeseks Kioma raadio-pioneeriks osutus Porila taln peremees Jaan Lepasson, kes julges esimesena siin oma käsutusse rakendada selle salajase raadio. Tema, ka muide edumeelne inimene, kes tunneb huvi kõige uue vastu, jutustas meie kaastöölisele järgmist raadio omamisest:
„Olin juba varakult, kui hakkasid linnades raadiod levima, nagu kirjutasid ajalehed, neist huvitatud, kuid et nad siis hinnalt olid väga kallid, olid minul kui maainimesel nad peagu kättesaamatud. Mind abistas juhus. Vend, kes käis siis keskkoolis, oli õppinud ka raadiotehnikat, ning asuski siis ühel koolivaheajal oma oskusi rakendama. Võttis poisilt enne tüki tööd ja meisterdamist, isegi mõned lambid, mis said ostetud valmivale aparaadile, said selle suure töö juures surmavalt kannatada, kuid viimaks valmis ometi see imemasin – raadio. Ta oli kahelambiline, mis tüüpi, seda ma ei mäleta, kuid kuulata võis temaga pea paarkümmend jaama. Häälelgi ei olnud väga viga, ehkki kõvendaja oli ka „oma vabriku“ töö, kuid üldiselt nõrk ta oli ja seepärast kogu see asi minule väga ei meeldinud. Ega vist „meister“ isegi olnud temaga rahul, miks ta muidu asus nii ruttu uue ehitamisele, millest valmis juba märksa rutemini universaaltüüpi kolmelambiline vastuvõtja, mis teenib mind nüüd juba kaheksandat aastat.“
Aparaat on huvitavalt kombineeritud vastavasse kappi, kuhu on mahutatud ka kõik sinna juure kuuluvad osad. Tarvitab teiste siinpool leiduvate aparaatidega võrreldes imekspandavalt vähe anoodvoolu, mis muidugi majanduslikult tulukas, kuna hääle tugevus ja kvaliteet selle juures ei kannata.
Huvitume küsimusest, kas Kioma raadiopioneer ei ole vast tüdinenud juba raadiost? Sellele küsimusele oleks hr. Lepassonil nagu vastus valmis vaadatud ja lausub siis oma heatahtliku muheluse saatel: „Ma lihtsalt ei oska nüüd enam ilma raadiota läbi saada, tundub isegi siis, kui aku on laadimisel, nagu puuduks midagi kodust. Kui kuulan raadiot, on mul kodus terve Euroopa.“ Nii ta lõpetab.
Umbes aasta hiljem muretses Moloka talu omanik Jaan Plaado omale raadio. Sellega teine mees vallas, kes omas sellise imemasina, millest vanemad ja ebausklikud inimesed ennustasid kurja ja õnnetusi. J. Plaado aparaat on neljalambiline varivõrevastuvõtja, sellega tugevam ja parim aparaat terves Kiomas. Valmistajaks omaniku noorem poeg Albert, kes ka keskkooli päevil õppinud seda kunsti. Sama Albert oli seegi, kes katsetas väikese koduse akumulaatori laadimise seadeldisega, kuid see hästi ei õnnestunud temal. Tuleb endiselt transporteerida tühjakskulutatud aku Põlvasse laadimisele.
Järgmisena katsetas raadioga end lõbustada valla sekretär Samuel Lepvalts. Tema universaaltüüpi iseehitatud kolmelambiline aparaat kuulub kvaliteedilt keskmiste hulka. Omanik ise arwab nii: „On hea küll, kuid oleks parem, kui ta oles rohkem hea.“ Ähvardabki teine juba paar aastat uuemat ja moodsamat muretseda, kuid pole vist seni leidnud veel sobivat tüüpi.
Koolijuhataja Albert Urgard on ka üks vanem raadio omanik. Nii kuulab ta juba mitmendat aastat kolmelambilise „Philips“-aparaadiga. Kiita tuleb selle aparaadi hääle puhtust ja loomulikku kõla, kuid laita ja vägagi laita on, et tarvitab väga palju anood-voolu, mis teeb liiga kulukaks sellise koduse lõbu.
Konstaabel Loodus ei ole kauaaegne raadiosõber, kes oma kolmelambilise „Esto-Muusika“ vastuvõtjaga on agaramaid Tartu ja Tallinna kuulajaid, sest tema aparaat on võimeline Tallinna saadet vastu võtma, kuna teistel on see kaunis raskelt tabatav.
Värskematest raadiosõpradest olgu veel nimetatud vallavanem Johannes Nemvalts firma „Prüüs’“ „rahvaaparaadiga“ ja Vasila noorperemees Adalbert Vasser, kes viimasel ajal lõbustab oma poissmehelikke igavaid õhtuid Tartu telefonivabriku „Rahvaaparaadiga“.
On veel terve rida raadiosõpru Kiomas, sest nende arv ulatub üle 14-ne, kuid veniks vast pikale neist kõigist juttu teha. Üldiselt võiks öelda, et kolm lampi on kiomlaste lemmikarv ja levinumaist „Rahvaaparaat“, mis osutub kõige sobivamaks taluinimese raadioks.
Tuleb ka sellepärast kiita ja tunnustada, et raadioajakiri „RS“ (Raadio saatekavad) on algatanud auhinnalise võistluse teel uue 3-lambilise rahvaaparaadi ehitamist. Odavahinnaline vastuvõtja suurendaks märksa raadio levikut maal. M. L.

Maa Hääl 10.04.1936, lk 8 (dea.nlib.ee)

Pikkmetsa mehed raadiokultuuri keerises.
Mitme vaeva tee dedektorist „varivõreni“.

Raadiokuulaja ja amatöör Järvamaalt kirjutab:
„Põnevusega jälgisin juba enne Eesti ringhäälingu tööle asumist raadio edukäiku maailmas ja kogusin selle tehnilise ala kohta andmeid siit-sealt ajakirjust ja täiendasin oma teadmisi vastavate raamatute abil. Eesti ringhäälingu tööle hakanud, hakkasin ka kohe omale raadioaparaati ehitama. Selle valmissaanud, kuulsin küll Leningradi ja Lahtit nõrgalt, aga Tallinnat teps mitte. Tutvunedes Türi paberivabriku montööri hr. Otsaga, tähendas viimane, et Tallinnat dedektoriga üldse olevat võimata kuulata. Tema näpunäidete järgi tegin esimese ühelambilise aparaadi. Kasutades seda dedektori kõvendajana, kuulsin Tallinnat „kõrvaklappidega“ juba kaunis selgelt. Kuulamine peatelefoniga polnud aga kuigi mugav ja häda siis, kui mõni hea naaber tuli ka seda imeriista kaema. Seda juhtus tihtigi ja siis läks täide vanasõna „jagajal jäävad näpud“. Viskasin siis selle aparaadi nurka ja jäin paremaid aegu ootama. Tol korral suurema valmisaparaadi ostmiseks puudus mul raha, aparaadi iseehitamiseks aga aeg.
Kord Tallinna sõitnud, astusin sisse ka ringhäälingu stuudiosse, et oma silmaga näha, kuidas seda „raadiot tehakse“. Hr. Moor väga vastutulelikult näitas mulle siis kõik algusest lõpuni ära ja viimaks tutvustas mind uusima ühelambilise „Loeve“ vastuvõtjaga, millel kolme-lambilise aparaadi võime. Läksin Raekojaplatsile suuremasse raadioärisse sisse. Seal aga olid proovisaadetised juba otsas ja uus saadetis alles tulemata. Vaatamata sellele, et mul raha kaasas polnud ja aparaatigi ka äris ei leidunud, tahtsin kangesti ringhäälingus nähtud aparaati omandada. Ja lõpuks saimegi kaubale: andsin vastava summa peale veksli, sain kohalolevad osad ühes valjuhääldajaga kohe kätte, kuna aparaat lubati pärast järele saata. Saingi mõne päeva pärast aparaadi kätte, kuid pidin pettuma: hääl oli liiga nõrk. Kõik pidid toas hiirvagusi olema, vastasel korral ei kuulnud midagi. Loomulikult ei suutnud see aparaat mind rahuldada kuigi kaua ja varsti meisterdasin ise omale ühe 4-lambilise varivõre aparaadi. Sellel oli juba tugevust, nii et võisin isegi naabri talu raadiomuusikaga varustada. Tulid kriisiajad. Raha sai põllusaadustest vähe, aparaadi kasutuskulud olid aga endises kõrguses. Loobusid alul naabrid, ja kui akuplaadid jälle läbi olid, ütlesin minagi end sellest lõbust lahti. Ootan aga pikisilmi aega, kus võiksin pillil jälle hääled sisse lüüa. Maal on raadio tõesti asendamatu riistapuu, rääkimata lõbustuste osast, mida maal niikuinii kasinasti, on tähtsad päevauudised, mida lehest teinekord kaks-kolm päeva hiljem lugeda saad. Ilmateated on tähtsad suvel, tead mõndagi tööd otstarbekohasemalt ette kavatseda. Ei ole põlata ka jumalasõna, kuna kirikusse nii harva pääsed, vahest aastas kord või kaks, vanemad inimesed vast mitte sedagi. Peale selle põllumajanduslik nõuanne, turuhinnad ja palju muud; ei jõua ju kõike loetleda.
Maal metsanurgas evib raadio loetletud hüvede kõrval ka palju puudusi, millest kõige suuremaks selle kulukus ja teiseks on „igavene rist ja häda“ nende akude laadimisega. Ligem elektrijaam Türil asub põhjatu poriste teede taga. Kui viid aku laadida, siis teisel-kolmandal päeval uut reisi ette võtta ei jõua. Oota nädalat-paar enne, kui vana valu kontidest väljas, seni aparaat kodus muidugi tumm. Ehk telli jälle häid sõpru ja truid naabreid, kes aku ära toovad. Igaüks seda orjust oma peale võtta ei tahagi ja kui mõni toobki, siis koju jõudes loksub vast tilk hapet ehk veel aku põhjas. Niiviisi ei pea need akud ka palju üle aasta vastu. Ja iga aasta uut osta läheb liiga kalliks.
Üks värskematest raadiokuulajatest Mihkel Kallaspoolik tuli täna Türilt akutoomiselt ja kurtis oma häda: „Olen oma 3-lambilise „Marconiga“ täiesti rahul, hääl on selge, puhas ja küllalt kõva, aga see akuvedamine võtab võimu. Hommikul minnes oli hobu pidada, nüüd tagasi tulles väsib vägisi ette ära. Sealjuures käi veel pool teed akut käe otsas tassides kõrval, muidu jääb vanker porisse päris kinni ehk loksutab akul sisikonna segi. Kaua inimene niiviisi vastu peab!“ – tõmbas hobusele sütikuga üle kõrvade ja liikus edasi.
Üks vanemaist raadiokuulajaist ümbruses on August Rosenstrauch. Omab 4-lambilise Türi amatööri tehtud neutrodüüni. Muidu rahul täiesti, aga kaebab, et viimasel ajal võtab palju voolu, hääl jääb nõrgaks ja jälle vana laul: „Väga kaua pead tumma majas, kui aku laadimisel.“
Uued „Mareti“ omanikud Kristjan Alt ja Jaan Karell on omadega täiesti rahul, ainult... kui saaks akut ligemal laadida.
On kuulda, et riiklik ringhääling annab tuuledünamoid akude laadimiseks kasutada. Ka Pikkmetsa mehed esitasid palve selle saamiseks. Kui nüüd laadimisjaam oma külasse saab, siis on loota raadio leviku suurenemist, sest huvi raadio vastu on ümbruskonnas suur.
G.A.
Pildil: Pikkmetsa esimene raadiomeister G. Alt teeb maaühendust kahurihülsi abil Jüriaru talu elamu esisel.

Maa Hääl 16.10.1936, lk 4 (dea.nlib.ee)

Iga päev käiakse pakkumas.
Raadio levikust maal.

Vanasti olid harjuskid. Niipalju kui mäletan ema ja isa jutust, käinud nad oma pambuga ringi pakkumas küladesse nõela, niiti, kübarakaha, pankströömi, mehelesaamise rohtu, plaastrit sõrataudi vastu ja muud peenemat kraami, mida sel ajal vajas maainimene. Ja või paljukest siis sel ajal vajatigi harjuski käest, teine asi, kui oli just peretütre pulmi oodata. Aga ära niisugused pambumehed elasid ja läksid rikkakski. Säärane pambumees võis ju võtta hingehinda, peaasi aga, kui ta oli hea jutumees. Pidi oskama öelda meelitusi tüdrukutele, rääkima perenaisele jumalasõnast ja peremehele linahindadest. Tingimata pidi tundma Türgi sõda kui oma peopesa ja laulu „Kuidas Prantsus Moskvas käis“. Kellel need võimed olemas olid, ei sellelt küsitud hommikul söögi- ja öömajaraha. Hea, kui andis ära minnes peretütrele kammi või tüki healõhnalist seepi.
Ja nüüd?
See oli nädalat kaks tagasi, kui maal liikudes möödusin tuttavast koolimajast ja koolijuhataja korterist. Tahtsin paha aimamata astuda sisse, aga ukselt lõi vastu niisugune käratsemine ja sõim, et arvasin aleviku trahteri koolimajja üle toodud olevat.
Koputasin.
Sees vaikis käratsemine, ent siis möirgas tuttava kooliõpetaja hääl kui kõuepasun:
– Mind ei ole kodus!
Viimast juttu ma muidugi ei pannud tähele ja trügisin sisse. Kooliõpetaja naisega istusid teine teisel pool lauda ja põrnitsesid üksteisele ja minule otsa, kuni viimaks pahvatasid naerma.
– Kuule, ütles viimaks, ega sina nendega ei kauple?
Teadsin kindlasti, et äritsen vaid ridadega ja seepärast eitasin igasuguse muu kaubaga kauplemist. Küsisin seletust, millest see tüli.
– Mõtlesime sind olevat ka ühe raadioagendi. Ühe natukese aja eest viskasin uksest välja. Sõitis oma autoga ukse ette ja hakkas kaste maha laduma. Ütlesin, et ei vaja, pole raha. Siis küsis, kas ma olen kultuurinimene. Jaatasin. Kas raadio on kultuuri levitamise teenistuses? Jaatasin. Kas kooliõpetaja peab andma oma ümbruskonna rahvale head eeskuju? Peab, vähemalt ei ole see keelatud. No miks ma siis ei ostvat raadiot?
Seletan jälle, et ei ole raha. Kaks last linnas koolis jne. Siis küsis, kuidas ma kuuhan riigijuhtide kõnesid? Loen lehest. Aga rahvuslikult mõtleja kodanik peab kuulama neid kõnesid otseselt, tähendab...
Viskasin ta siis välja. Mina olen vabadussõjast osa võtnud, vapsid ähvardasid mind maha lüüa ja nüüd ei ole ma rahvuslikult mõtleja kodanik. Aga oleks see üks ainus. Iga päev käiakse pakkumas superdüüne, hedrodüüne, neutrotüüne ühe-, kahe-, kolme-, nelja- ja seitsmelambilisi, varivõrega ja ilma...
Ta närvid kippusid üles ütlema. No muidugi, kooliõpetaja amet ja kui sealjuures veel luupainaja käib ringi heategija näoga, siis tõesti tuleb juhtumeid ette, kus viskad välja mehe, kes pole tahtnud teha sulle halba.
Maal rändajate suhtes on nagu jõudnud tagasi harjuskite aeg, kes pidid teadma kõigist maailma sündmustest. Talumehed aina hädaldavad või siis jälle naeravad agentide üle, kes teevad sulle selgeks kogu rahvusvahelise poliitika, seletavad peopeale ära Abessiinia, Hispaania, Palestiina ja Hiina sõjad ja sealjuures muidugi tõendavad, et selliseid täpseid asju võib kuulda ainult raadiost ja ei kusagilt mujalt. Muidugi on ka agentide seisukord läinud palju raskemaks. Kui varemalt pidid ainult olema kas hea jutupuhuja või tantsija või piima ja piimalahutajate tundja, siis nüüd peab agent olema kõigil aladel asjatundja. Lisaks muule peab veel tundma saatekava nagu oma viit sõrme, sest paari-kolme jaama vastuvõtva patareiaparaadiga on üsna räbal lugu, kui demonstreerimise ajal Tallinn saadab ainult vaimsuse ideoloogiat. Ja hoiaks taevas, kui palveinimeste majas näitaja jääb skaalal peatuma kella-viie-tee-muusikale.
Veel üks lugu:
Kohus. Kaebealust talumeest süüdistatakse loata raadiokuulamises. Aparaat on leitud majas, antenn lae alt – süü seega selge.
– Mis kuulamine see oli, protesteerib kaebealune, prooviks oli ainult. Polnud õieti üles pandudki.
– Kuidas ei olnud?
– Nojah, maaühendus puudus. Agent ütles, et paneme esialgu muidu nasama prooviks hädaantenniga.
– Aga niiviisi ikka kuulasite?
– Nojah, aga või see minu asi on. See pole minu aparaat. Võtke ära ja asi vask.
Kohtunik selgitab mehele, et seadus sellega ei arvesta, kellele kuulus aparaat, vaid kes kuulas.
– Vaata niru, imestab nüüd kaebealune, ma mõtlesin ikka, et tema saab kraesse ja püüdsin ikka teda päästa. Ja nüüd ole ikka ise süüdlane. Tuli, pakkus aparaati – osta ja osta. Ma ikka laitsin maha, et mis tühja niisugune kisamasin väärt, parem ostan selle raha eest hea hobuse. Siis enam müümisest ei rääkinud, ütles, et kuulata nasama natuke aega, ma ei taha praegu tagasi tassima hakata. Ja nüüd, ole hea, mine kohtusse ja maksa.
Niisugune umbes oli kõnelus kohtuprotsessil, mille järelduseks siiski oli kümnekroonine rahatrahv.
Ami.

Maa Hääl 8.02.1937, lk 4 (dea.nlib.ee)

Enne raha tallu, siis raadio tuppa.
Kulina asundus raadiokuulamisega Virumaal esikohal. – Ühes külas kümme antenni.

Viru-Roela ja Kulina asunduse kahe mehe vahel tekkinud kord vaidlus, kumb küla on rikkam ja jõukam. Üks ütles, et Viru-Roela, teine tõendas, et Kulina. Ning lõpuks laiendati vaidlus ka küsimusele, kumb küla on vaimliselt enam arenenud. Tükk aega vaieldi ja siis pahvatas Kulina mees:
„Mis teie ka meie kõrval olete! Tule ja vaata, kus meie majade kohal tõuseb taeva poole mastide mets. Puha raadioantennid! Igal majal peagu väljuhääldaja sees. Roela ei saa ligigi!“
Roela mees ei osanud selle peale enam midagi kosta ja võit jäänudki Kulina mehele. On nüüd üldise jõukusega kuidas tahes, kuid ühes oli mehel kindlasti õigus: Kulinal on raadio levinud viimsel ajal rohkesti. Ja kui hakata lähemalt vaatlema majapidamisi, kus on muretsetud raadiod, siis peab tõdema, et raadio tõesti on nagu majandusliku jõukuse tunnismärgiks. Ja ka vaimne õhkkond on raadioga majas tavaliselt vabam ja kõrgem kui teistes. Kulinal on praegu kümme raadiot, mis väikese küla kohta küllalt suur arv. Peab veel silmas pidama, et Kulina on noor asundus ja siinsed asunikud enamuses on vanad mõisa teenijad ja moonamehed, kes asusid põllusiiludele paljaste kätega. Aga aastate jooksul on meeste töökus imet teinud ja küla välimus annab mõnegi vanaküla omale silmad ette.
Võtame või Artur Saare. Keskealine mees, 35 a. vana ja ühe lapse isa. See pole midagi erilist, kuid kui minna talu rehealla, siis võib näha, et peremees ei kuulu kehvemate sekka. Siin on rehepeksugarnituur ühes mootoriga, millega Saar sügiseti teeb külades ringreise ja teenib talupidamisse lisaraha. Enne jõulut tõi mees linnast koju „Maret 2“ ja nüüd seletas:
„Olen aparaadiga juba nii ära harjunud, et ilma ei saaks enam kuidagi läbi. Majas hoopis teine õhk ja elu! Raadiost on talupidamisele kasu kah. Ma kunagi ei jäta kuulamata turuteateid ja põllumajanduslikke nõuandeid. Samuti päevauudiseid.“
Saar on üldse energiline ja taibukas põllumees. Juuris ligi kaks hektaari uudismaad ja tegi aruheinamaast hulga kultuurheinamaad. Kavatseb veel suuremal määral heinamaad kultiveerida, sest praktika näitas, et kultuurheinamaast on saak palju suurem kui samalt maaalalt metsikus seisukorras. Kunagi pole majas puudunud ka ajaleht, viimastel aastatel on ta pidevalt lugenud „Maa Häält“.
Ants Toomi tunneb siinkandis igamees. Ta ju ÜENÜ Kulina osakonna esimees ja parim näitleja. Mängib ühesuguse eduga traagilisi ja koomilisi osi, kuid kodus annab tööle valu. Talukoht on 16 tiinu suur, ühele mehele rassimist küll ja küll. Isa elab küll veel ja kohtki on vana Tõnu nimel, kuid tegelik tööde juhtimine ja talu korrashoidmine lasub juba poja õlul, kes 26 aastat vana. Raadio toodi majja paari aasta eest, ja kuigi Tõnu esialgu oli veidi vastu, siis nüüd on tema just vastuvõtjast kõige enam vaimustatud. Pojal võtab palju õhtuid seltskonnategevus, ei jäägi kuigi palju aega aparaadi juures istumiseks, kuid Tõnul on seda enam võimalust raadiokuulamiseks. Toomede koht on eeskujulikus korras, kuna eriti suurt rõhku pannakse piimakarja pidamisele ning iga kuu saadakse meiereist tubli summa piimaraha.
Teine agar seltskonnategelane Johannes Rink samuti on juba kauemat aega raadiokuulaja.
„Sai teine alguses nagu pool vastu tahtmist majja võetud,“ seletas 34-aastane peremees, „aga viimaks sai niisuguseks asjaks majja, et ei saa ilma enam kuidagi läbi. Tahvad naised sukka kududa, alati peab pill üürgama. Ja kui ise toas töötan, kohe tööl teine minek, kui raadiost tuleb mõnd lõbusat lugu. Pühapäeval on naised ninapidi aparaadi juures koos ja kuulavad ristiskäsi jutlust. Ainult akude täitmisega on vaeva ja tüli.“
Ringi Juhan on tegev paljudes Küti valla organisatsioonides, õigemini ei olevat ühtki teguvõimsamat, kus poleks liikmeks Rink. Seltskonnatöö on aga kõrvalharrastuseks, kuna peahool kuulub talule, mispärast mees võtab vähestes kohtades juhtiva jõuna osa.
Kulina „uudismaakuningas“ Heinrich Uueni kuulab esimest aastat raadiot ning samuti ei kahetse, et andis aparaadile raha välja. Mees on harinud ligi kümme hektaari põldu juure ja juurib kogu aeg veel edasi. Samuti on 40-aastane asunik Karl Männik raadioomanik ning jällegi kuulub mees küla enamarenumate taluomanikkude perre. Edasi omavad Kulinal raadio koolijuhataja ja seltskonnategelane Ants Kuriks, kooliõpetaja Kaarel Auliste, veskiomanik Siili, autojuht Johannes Vetka, kaupmees Valter Raudkivi ja suurtööstur Richard Siil. Viimased on juba kõik vanad raadiokuulajad.
Kuna kord raadio on juba moodi läinud, siis mitmelgi teisel põllumehel on kavatsusel aparaadi muretsemine. Möödunud suvi oli Kulina meestele õnnistuserikas ning kuna raha on rohkem liikvel, siis ei pea maamehed väikest mugavust pillamiseks. Igatahes neile, kellel juba raadio olemas, on vastuvõtja kujunenud hädavajalikuks tarbeasjaks majas.
Pildil (pahemal) Joh. Rünk ja paremal – Artur Saar.

Maa Hääl 5.04.1937, lk 6 (dea.nlib.ee)

Kuidas raadio Põlva-Koiolasse tuli.

Enne käidi külalistena kuulamas, nüüd vallas 40 vastuvõtjat. Enamuses 3-lambilised vastuvõtjad.
Aastat kuus tagasi ei olnud minu koduvallas ühtegi raadiovastuvõtjat, välja arwatud Põlva alevik, mis kuulub ka osaliselt Koiola – minu koduvalla alla. Esimesena püstitasin antennimastid 24. detsembri õhtul 1930. a. Lülisin aparaadi ja kõlasid esimesed SSSR Moskva raadiohääled. Sellise nimetuse andsid juuresolevad uudishimulikud, arvult paarikümne ümber, kes olid tulnud seda suursündmust vaatama. Üks vanem meestest, kellel ei olnud aimugi raadio algmõistest, tuli mulle ligemale, tõmbas mu varrukast kõrvale ja päris andmeid aparaadi kohta. Püüdsin talle natuke selgitada raadio mõistet, mis aga loomulikult tagajärgi ei annud. Nooremad inimesed jäid mõtlema vanale räägitud teemast, kuna vanake ise pead vangutades toetus voodiservale. Üldiselt peegeldus uudishimulikkude nägudelt ülev meeleolu ja ülistusi tehnika vastu.
Aparaat oli ehitatud ins. Olbrei kava järgi – detektor-audionvastuvõtjana kahe madal-sagedusastmega. Häälestasin aparaadi ühele nõrgemale saksa jaamale, andsin lampidele vastavamad pinged, lülisin filtri selektiivsuse tõstmiseks ja nautisime sakslaste muusikat. Hiljem, kui Eesti jaamad tööle hakkasid, häälestasin Tartu jaamale ja kuulasime kogu pere ja võõrastega jõuluõhtu jumalateenistust.
Umbes samal ajal minu koolivend ostis kolmelambilise vastuvõtja naaberkülla. Igal laupäeval juba õhtupoolikul ja pühapäeval oli meil raadiokuulajaid. Aja jooksul tekkis kuulajatel erinõudeid ja varsti tekkis kiskumine nuppude ümber. Kuulajaskonnal ilmnesid lahkuminevad maitsed pakutava suhtes. Meie eeskujul kerkisid jõukamates taludes antennimastid uute ja paremate vabriku aparaatidega. See oli alguseks raadioelu arengule minu koduvallas.
Praegu on Koiola vallas umbes 40 raadiovastuvõtjat-abonenti. Pooled nendest raadiokuulajatest on omandanud aparaadid kahe viimase aasta jooksul, eriti just tänavu, millal raadioagentide tegevus on aktiivseim. Enamik vastuvõtjaid on kolmelambilised rahvaaparaadid, millede üle just nurinat ei kuuldu. Arvustusi tuleb ette ainult vanemate raadiokuulajate juures, kes varem omasid selektiivsemaid vastuvõtjaid, milledest aga suure anoodvoolu tarvituse tõttu loobuti. Järgnev kvantum langeb nelja- ja viielambilistele aparaatidele, nende hääletugevuse, tooni ja selektiivsuse kohta kuuldub ainult kiitvaid väljendusi. Detektor-aparaate on ainult mõned ja needki ainult algajatel amatööridel. Vabrikuaparaatidest on tarvitusel Are, Reti ja Tartu telefonivabriku tooted. Amatööride ehitatud aparaate on kuus, enamasti kolmelambilised audionvastuvõtjad.
Ehitatava Türi suursaatja töölehakkamine toob kindlasti suurema tõuke raadioabonentide kasvamiseks eriti just maale.
V. T.

Maa Hääl 7.04.1937, lk 4 (dea.nlib.ee)

Raadiokultuuri levik Saaluses.
Ringhäälingu ettekanded said kuuldavaks koolimaja kaudu. Terve vald raadiost huvitatud.

Käesoleval ajal, millal raadio pole enam mingi maailmaime, on viimane oma võidukäiku rajamas isegi üksildaisse maainimeste kodudesse. Ja seda eriti on märgata ka Saaluses Võrumaal, kus viimasel ajal raadio levik kaunis suuri edusamme on teinud.
Esimesena, kes omale raadio sisse tõi, oli kohalik Vana-Saaluse algkooli õpetaja Ev. Küppar. Koolimajas peetavad laulu- ja näidendiharjutused kujunesid sel korral seltskondliku töö lõpul alatihti lõbusaiks raadioõhtuteks, millal innuga jälgiti kodu- ja välismaa saatejaamade ettekandeid.
Esimesele järgnesid peagi teised. Värsi Saamo Juraski külas püstitas maailmatusuured ja kõrged antennimastid oma tallu. Ja peale selle oli Juraski küla inimestel alatine koosviibimine just Värsi pool. Kuid kahjuks osutus aparaat, mille Värsi peremees kuskilt loteriilt olevat võitnud, niivõrd nigelaks, et mõnekuulise tarvitamise järele see hoopis „üles ütles“. Ja pärast seda pole Juraski küla inimestel enam seda armast koosviibimiskohta. Siunatakse raadioaparaatide ehitust jne. Aga noh, ega sellepärast maksa raadioasjandust maha teha, et see vastuvõtteaparaat osutus nigelaks, või nagu öeldi – „mängis enda vaikseks“. Seda peab kirjutama meie raadioarenemise alg-aastate arvele. Nüüd aga, millal raadiotehnika on hoopis täiuslikumas astmes, pole enam „väikseksjäämist“ kuskil pool ette tulnud. Tuleb ainult loota ja soovida et Juraski kui Saaluse jõukam küla ei jääks selle esialgse katsetuse juure, vaid peatselt rajaks sinna tee ja vastuvõtu mõni uus ja moodne eesti tüüpi „Helimeister“ või „Kungla“.
Ka hr. Simm Külaorus tõi omale „laulumasina" koju öeldes sealjuures, et kui sellest värgist muud kasu pole, siis vähemalt talvine igapühapäevane kirikus külmetamine jääb ära. Nüüd istu soojas toas ja kuula samasugust evangeeliumi. Ja tõepoolest, eelpoolöeldu osutus mõnigi kord tõeks, sest kirik tuli koju, mõnel talvisel pühapäeval oli kirik tühi – aga raadiokuulajaid samal ajal võis mõnele kümnele arvata. Hr. Simm oma elukoha muutmise tõttu viis ka raadio ära, ning siis jäi Külaoru vaesemaks ühe raadioaparaadi võrra.
Need kolm eelmainitud teerajajat raadiolevikule on siiski kaudselt ja ka otseselt palju kaasa aidanud praegusele laialdasele raadiovõrgu kujunemisele Saaluses. 1936. a. sügisel ja käesoleva talve jooksul on väikese Saaluse valla peale püstitatud 16 raadioantennimasti samapaljude vastuvõtjatega.
Eriti kiitvalt peab mainima Vana-Saaluse algkooli juhataja hr. Küppari algatust, kelle eestvõttel mainitud koolile seltskonna toetusel muretseti nägus ja võimas 4-lambiline „Philips“ vastuvõtja. Nii on avanenud Saaluse koolinoorsool vaba aja möödasaatmine vägagi armsaks ja koduseks.
Siis veel edasi raadioomanikest Saaluses.
Konstaabel hr. Kersna omab eesti aparaadi „Kungla“. „Mitmete proovitute hulgast leidsin „Kungla“ ikkagi kõige sobivama,“ lausub ta. Vallamajas abisekretäril Rohtmetsal aga mängib „Philips“. Samuti Sander’il Kaubakülas ja õpetaja Ermitsil kirikumõisas. Karatsimäel – Raag Richardil ja Hilep Herbertil on kuuldavasti kodumaa aparaadid „Maretid“. Siis edasi Hinsal hr. Parmul laulab võimas eesti „Helimeister“. See viimane koht on ümbruskonna inimeste eelistatuks kogumispaigaks, eriti just pühapäeviti, millal Tallinna ja Tartu saatejaamad annavad edasi päevakohaseid jumalateenistusi. Sinna kogunevad siis noored ja vanad ning sõbralikult lauldakse ja palvetatakse kaasa „No’ om sündünü maailmah imesid!“ nii lausub keegi vanem hinsalane pärast raadiojumalateenistuse lõppu, „et kaugelt pääliinast kuulet opetaja jutlust ja hõrila mängu nii selgehe ja kõvaste.“
Edasi Holstas hr. Sikk’al mängib „Kungla“ ja sealt edasi Uue-Saaluse poole näeme antennimaste katusel taluperemeestel Morel Valteril ja Saat Augustil, mõlematel eesti aparaadid. Uue-Saaluse kaupmehel hr. Jalakal aga laulab hiljuti toodud tuliuus „Philips“, samuti Vareste küla peremehel hr. Ruusil on „Philips“, kuna Siksali koolijuhatajal hr. Magelil on vist kodumaa aparaat „Maret“.
Siia kohta lõpetame oma vaatluse ja raadioabonentide otsimise Saaluses; igatahes neid rohkem praegusel momendil ei ole, aga lubadusi raadio kojutoomiseks on annud nii mitmedki saaluslased.
Pildil – Vana-Saaluse algkool, kuhu Saaluses püstitati esimene raadiomast
Nüüd mängib selles koolis seltskonna poolt muretsetud võimas raadiovastuvõtja.

Maa Hääl 9.02.1938, lk 8 (dea.nlib.ee)

Raadio masindab küladesse kodukultuuri.
Vändra raadiohuviga esirinnas. Külapillimehed õpivad raadiost moodsaid tantsulugusid. Vastuvõtjate ostmine järelmaksuga ja puhta raha eest. Kuulajad hindavad raadiokultuuri.

Raadio levik maal on arenenud jõudsalt, ning mõned optimistid ennustavad, et kui veel paar aastat edasi läheb, siis vaevalt veel leiad maju, kus puuduvad raadiovastuvõtjad. Et saada läbilõiget raadiokuulajate arvamistest, nende kuulamisrõõmudest ja maksumuredest, selleks „Maa Hääle“ kaastööline tegi ringkäigu Vändras, millist maanurka arvatakse raadiovastuvõtjate suure arvu poolest olevat esirinnas.
*
Vana-Vändra vallas Piista külas Pärnu jõe kõrgel kaldal elutseb käsitööline Mihkel Piirsalu, endise nimega Peterson, keda külastan esimesena. Peremees ise on sõitnud Pärnusse, kodus on perenaine ja noorem pere. Ajame siis raadiojuttu perenaisega ja 16-aastase poja Akseliga, ning märkan, et viimane oma nooruse peale vaatamata on juba kogenud amatöör, sest ta jagab arvustusi nii ühe kui teise sordi kohta.
Perenaine ütleb, et juba ülemineval aastal, kui meie külla esimesed raadiod tulid, tahtsime mehega ka endale raadio tuua. Siis oli aga vaja muretseda tarvilikumaid asju. Alles sügisel, kui Pärnu raadioäri kohapealne esindaja siin raadiosid hakkas üles seadma, siis ka minu „vana“ jäi nõusse ja ainult 10-kroonilise sissemaksuga oligi meil aparaat käes. Ja nüüd näeme, et ilma raadiota oleks täiesti igav elada, sest missugust muud meelelahutust meil siin külas on ja meeski laupäeva õhtul jätab mõned „pitsid“ võtmata ning siis kogu perekonnaga kuulame „lõbusatelt velledelt“ vanu tantsutükke. Ega mu mees ju joodik ole, aga noh sõbrad veavad kampa.
„Teil ju suur ja kallis raadio, kas maksukohustused muret ei tee,“ poetan tagasihoidlikult selle küsimuse perenaisele ning endamisi silmitsen laual asetsesat 6-lambilist välismaa suursuperit, mille hind pidavat olema 295 krooni.
„Meie kõike välja ei maksnud ja lepingu järele maksame jaokaupa alevisse või kohapealse esindaja kätte, mis on hõlpsam kui linna viies või postiga saates. Kui igal ajal maksta ei ole, ega siis äri ka kohe kallale tule. Aga rääkisime mehega, et kui juba osta, siis osta ikka kallim, mis on ka parem ja peab kauemini vastu.“
„Kuidas „pilliga“ rahul olete?“ kusin nüüd Akselilt.
„Oleme ka teisi proovinud, kuid see on nüüd jäädav „pill“. Oleme juba proovinud, et kallimat vastuvõtjat ostes tuleks valida välismaa oma.“
„Millist saadet teie perekonnaliikmed kuulavad?“
„Isa kuulab kõige parema meelega päevauudiseid ja kuuldemänge, ema ja meie lapsed oleme rohkem huvitatud muusikast ja noored venuad-õed ei lase kunagi ühtegi lastetundi mööda minna.“
„Palju ja missugused vastuvõtjad on siin teistel naabritel?“
„Siin ratastringi on palju raadiokuulajaid, ning peamiselt kõik on kodumaa vabrikute „Are“ ja „Ret“ 100–200-kr. vastuvõtjad. Ainult Kummi talu peremehel Reimannil on sama aparaat mis meilgi. Kõige kallim, 390-kroonine, on Vihtra töösturil ja taluomanikul Ado Vihtrel. Kuid temal on omal elektrijaam ja sellepärast kuulamine ka midagi ei maksa.
Sergei Anulaitis, sündinud leedulane, on nüüd Eesti alam ja tunneb end nagu oma kodumaal. Võttis osa Eesti vabadussõjast ja sellest ajast jäigi Eestisse, ning enamik aega on talusulasena teeninud Vändras. Praegu on Snurejõe lähedal Liiva asundustalu sulaseks. Ostis alles hiljuti endale „Are“ „Masurka“ (naaberperemehe Anton Luhaorgi soovitusel, kellel samasuguue „pill“), maksis kohe sisse 50 krooni ja loodab aparaadi kindlasti juba poole aastaga kinni maksta. Arvab endamisi, et tõin raadio tallu, küllap perenaine nüüd ehk ka veidi palka juure paneb.
Raadiovastuvõtjate poolest on tihe ka Uue-Vändra vald. Kadjaste külas on 20 talu ja kümme raadiot. Hinnalisema raadio külla on äsja muretsenud Siimu talu omanik Kaas, kelle raadiovastuvõtja maksab üle 300 krooni. Tuntud tõukarja aretajal Küla-Andressonil on „Are“ 240-kroonine „Põhjanael“.
Juhuslikult kohtan samast külast Sauoja talu perepoega Herman Vahtrat, kes on endale mineval aastal muretsenud Pärnust ühe amatööri valmistatud 3-lambilise vastuvõtja 40 krooni eest. Noormees kõneleb, et aparaat olevat küllalt hea, sest kuulvat hästi umbes paarkümmend jaama, ainult kesklainel Türi segavat naabreid.
Sauoja talu rahvas kuulab raadiost kergesisulist muusikat ja tihti keskööni. Kuulatakse „Estonia“ Valgest saalist Pori orkestri moodsaid viise. Perepoeg ise kuulab meelsasti põllumajanduslikke kõnesid ja ütleb, et need võiksid olla kestvuselt lühemad, kuid kuulaks neid tihedamini.
Rohkemalt kui külad on raadiovastuvõtjatega varustatud Vändra alevi majad. Külastan mõnda neist.
Noor tütarlaps Hilda Reier Vana-Vändra Pumbiojalt, ametilt õmbleja, on oma mugava kombrikese sisustanud moodsa mööbliga ja kõigele täienduseks umbes kuu aega tagasi ostnud „Are“ vastuvõtja 180-kroonise „Vikingi“.
„Milleks ostsite raadio?“ Neiu vaatab küsivalt mulle otsa ja halkab siis jutustama: „Mõtlesin ikka, et ostan endale jalgratta. Aga arvasin jälle, et õed mul Tallinnas ja kaua minagi siin olen. Ja kui ma lähen linna, mis ma siis rattaga teen, raadio on seal niisama vajalik kui siingi. Aga kuludega pean nüüd kokkuhoidlik olema ja pidudel käimine tuleb hoopis maha jätta, sest raadio tuleb tasuda. Esmalt olin hadas naaberkorteri elanikega, sest need muutusid minu raadio pärast rahutuks ja kaebasid, et nemad nüüd magada enam ei saa. Võttis mul nii tuju ära, et pidin raadio juba tagasi andma, kuid siis ühel ööl just kesköö paiku sama naaber oma „teisepoolega“ tegi niisugust „kuuldemängu“, mis kogu maja ärevile ajas ja siis ma leidsin, et minu raadio küll ikka kellelegi tüli ei tee ja peale kella kümmet mängin poole häälega.“
Pärnu Majandusühisuse Vändra osakonna ärijuht Paul Maurer on küll sajaprotsendiliselt ühistegelane, kuid kuulab 6-lambilist „Are“ „Kuldtähte“, mille endale muretses kohemaksetavas rahas läinud aastal.
*
Järgmisel korral kirjutame Vändra raadiokaupmeestest ja Vana-Vändra raadionaljadest.
Pildil – Vändra pillimehed vennaksed Ermid, kes andekalt oskavad raadiomuusikast moodsaid tantsulugusid üles võtta. Vändra moosekandid mängivad enamasti suurtel bajaanidel.
Pildil – leedulane S. Anulaitis, kes Vändras leidnud uue kodumaa. Arvab, et raadio mõjutab palgalisa saamist.

Maa Hääl 11.02.1938, lk 9 (dea.nlib.ee)

Vändras tantsitakse raadiomuusika järgi.
Maarahvas ostab välis- ja kodumaa vastuvõtjaid võrdselt ja maksab korralikult.

Nagu juba eelmises „Maa Hääles“ kirjutasime, korraldas meie kaastööline Vändras raadioankeedi. Tulemusena võime veel kord kinnitada, et raadio kujuneb maaelu vaimsele kultuurile mõjuvaks täienduseks. Kui saaks aga raadio tehnilist kohandamist paremini lahendada. Akud ja anoodpatareid pidurdavad raadio levikut. Allpool jutustab meie kaastööline järgmist:
Lõpuks kasutan juhust ka ühe kohapealse raadiokaupmehe külastamiseks ja esitan temale paar küsimust.
„Kuidas sõlmiti ostu-müügitehinguid ja kuidas täidavad ostjad oma maksukohustusi?“
„Olen oma kundedega rahul. Ostmine järelmaksu peale on rohkem eelistatud, sest 7–8 prots., mis aastase järelmaksu peale juure tuleb, pole ju suur raha. Võin ütelda, et Vändra kihelkonnast iga neljas raadioostja, mitte üksi minult, vaid üldiselt, maksab terve summa välja, teised ostavad vekslite või lepingute peale. Ja pole kuulda olnud, et kelleltki oleks raadio ära võetud seepärast, et ei jõuta enda maksukohustusi täita. Minul isiklikult on vaid paar kundet, kes aasta jooksul peale sissemaksu pole ainustki senti maksnud. Kuid neil on selleks olnud ka erilised põhjused ja ilma kohtulike sekeldusteta on neil nüüd juba poole summa ulatuses maksukohustusi täidetud. Ainult meie oleme arvestanud olukordi ja tulnud vastu äärmise võimaluseni. Kuid mõni teine kohalik esindaja, kes soodustuste suhtes pole sõna pidanud, on oma müükidega taha jäänud.“
„Kas on Vändra kihelkonnas rohkem kodumaa- või välismaa-vastuvõtjaid?“
„Paari viimase aasta jooksul on külades nii välismaa- kui ka kodumaa-vastuvõtjaid peagu võrdselt muretsetud, kuna Vändra alevis enamik viimaseid oste on välismaa aparaatide näol tehtud. Taluinimesed on eriti arvestannd odavamate vastuvõtjatega ja selleks on soodsam kodumaa kaupa osta, mis evib veel ka teisi muid paremusi“.
Ning kõige lõpuks veel mõned lõbusad raadionaljad.
Vana-Vändra vallas Siberi külas ühes talus käib kõva raadiokauplemine. Kodus on ainult noorperemees üksinda. Viimane siis uudishimutseb ja pärib: „Aga kui virmalised on, ega siis vist raadiot kuulata ei saa?“ – „Ega teil siis igal õhtul virmalisi pole?“ „Noh ei ole küll, aga räägitakse nii.“ – Kuidas siis jääb nüüd kaubaga, küsib vist iga lugeja. Kaup jääb pooleli, sest noorperemees teab kõnelda, et Tori-Jõesuu poolt peremees Toom ostnud 300-kroonise raadio ja ütelnud, et ega siin ümbruskonnas nüüd odavamatega enam kuulata ei saa. Kurb lugu. Ja 350-kroonise aparaadi ostmiseks puudub talus raha.
Läbi Vändra aleviku kihutas mineval aastal üks saksa rahvusest peremees. Andis hobusele piitsa, nii et jahukotid tolmasid.
„Mis tal nüüd arus, et nii pööraselt kihutab,“ sõnab kaupmees ja kohendab kunde pakke vankrisse.
„Kell 2 algab ju Saksamaalt Hitleri raadiokõne ja sellepärast ta kihutabki, et õigeks ajaks koju jõuda,“ teab keegi ostjaist tõendada.
Vändra klaasivabriku asunduses ostis keegi abielupaar hiljuti raadio. Hiljem läksid mees ja naine omavahel tülli ja raadio taheti ärile tagasi anda. Loomulikult äri sellega ei leppinud, sest kõik tehingud olid seadusepärased. Siis abielupaar ähvardas kurjalt, „et lüll me targematelt juba nõu küsime, kuidas selle tagasiandmisega ikka lugu on.“ Mindi konstaabli juure. „Kas kuulamisluba on?“ on konstaabli esimene küsimus. – „Ei ole, aga meie tahame lasta protokolli teha, et meile müüdi raadio ja antenn ei ole üles pandud.“ – „Ei, enne teeme protokolli, et teie kuulate raadiovastuvõtjat ilma loata,“ vastab konstaabel ja hakkab kirjutama.
Suurejõel üks noormees mineval aastal ostis ka raadio ja lasi selle korralikult üles panna. Nädala pärast võttis poiss antenni katuselt maha, sest elektrilained olnud nii tugevad, et emal jäänud silmad haigeks ja närvid ähvardanud üles öelda.
On päris tavaline asi, et talupere ja naabrid loos laupäeva õhtul „Lõbusate vellede“ vanu tantsulugusid tantsivad. „Aga kirikule ta küll kasu ei too,“ ohkab pastor, ja just kiriku pärast vanad peremehed-perenaised raadio majja tuua lubavadki.
A. T.
Pildil noorperemees R. Ertmann, kes kuulamiseks eelistab suuremat „Are“ vastuvõtjat.

Maa Hääl 6.02.1939, lk 6 (dea.nlib.ee)

Raadiolevik Rõngus kasvas kolmekordseks.
Kodumaa tööstuses valmistatud vastuvõtjad suures enamuses.

Moodsa sajandi tehnika viimistlus – raadio – ei ole üksi kättesaadav vaid linnainimestele, nagu palju muid asju, vaid ka maainimestele. Raadio leviku hoogsat tõusu maal ei ole ainuüksi soodustanud maarahva majandusliku kandejõu tõus, vaid üldine arusaamine raadio kui vajaliku vahendi tähtsusest nii kodaniku kui ka riigi seisukohalt.
Näitena võiks siin tuua Tartumaal Rõngu postkontori piirkonna kohta puutuvad andmed. Kui 1932.–35. a. oli Rõngus vaid 55 raadioabonenti, siis praegu on neid juba 160, seega tõus abonentide arvus ligi 3-kordne. Suurelt mõjub siin kaasa Türi saatja ehitamine, millega kodumaa saadete jälgimine muutus märksa paremaks.
Tüübilt on suurem enamus aparaatidest patarei-vastuvõtjaid, nimelt 131, sellele järgmise suurema arvuna võrkvastuvõtjate grupp 24 aparaadiga. Raadio kõige väiksemaid „vellesid“ detektoraparaate on vaid kogu postkontori piirkonnas 5 tükki.
Võrkaparaadid leidsid kasutamist pärast Ulila elektriliini ehitamist Tõrva, kusjuures avanes rõngulastel võimalus elektri saamiseks alevikus.
Võrkaparaatidest moodustavad suure enamuse raadiotehase „Ret“ aparaadid, milliseid on arvult 16, ülejäänud aparaadid on väga mitmesugustelt firmadelt, sealjuures kodumaa tööstuse suhe välismaa tööstusega on kodumaa kasuks 9:1. Nii et iga välismaa aparaadi kohta tuleb 9 kodumaa aparaati.
Patarei vastuvõtjatest valdav enamus on valmistatud Tartu telefonivabriku poolt, mille aparaate on arvult 58, järgnevalt on „Are“ aparaadid, milliseid on 31 tükki, kolmandal kohal on „Ret“ raadiotehas 21 aparaadiga. Ülejäänud 21 aparaati on väga mitmesugustelt firmadelt, muuhulgas leidub siin näiteks: „Suprema“, „Telefunken“, „Tere“ tehase tooteid. Kogu patarei-vastuvõtjate üldarvust on 95 prots. kodumaa tehaste tooteldud.
Antud andmetest nähtub huvitav asjaolu, et ajal, mil linnainimesed soetavad kalleid ja kuulsa nimega välismaa aparaate, maarahvas nagu iseenesest toetab kodumaa noort raadiotööstust.
Saatejaamadest on hästikuuldavad kodumaa saatjad Türi ja Tartu ning välisma jaamadest Vene ja Saksa saatjad.
Hetkel on märgata teatavat tagasihoidlikust aparaatide soetamisega, kuna mitmed külad, oodates peatset elektrifitseerimist, on asunud äraootavale seisukohale.
Nii oleks lühike ülevaade raadio levikust Rõngus ja tema lähemas ümbruskonnas.

Maa Hääl 2.03.1939, lk 7 (dea.nlib.ee)

Raadiokultuuri baromeeter Eesti läänerannikul.
Kaugekuulmise hinnanguid Noarootsi taludes. Raadio kiirendab hariduse levikut.
Maarahva lemmikpalaks vanatantsumuusika.

Öeldakse, et kui juba Noarootsi rahvas raadiokunsti naudib, siis võib kindlasti tõendada, et kogu maa on radiofitseerimiseks küps. Nii et enne raadio, siis elekter. Noarootsi rahvast ei saa aga seepärast raadio-baromeetriks tunnustada, nagu oleks see maakoht vaimuelult teistest maha jäänud või kehvik nurk. Seda mitte, sest Noarootsi asub koguni selle akna lähemal, mille kaudu meie Euroopasse vaatame. Noarootsi on olnud vaid alalhoidlikum ja ettevaatlikum moodsa kultuuri hüpetele järele jooksma, nagu see pahatihti toimub linnades ja nende ümbruses. Noarootsi mehed ei kiirusta järelmaksuga raadiomõnu majja tooma, vaid võtavad alles puhta raha eest. Aga kui kord võtavad, siis järjekindlalt ja teadlikult, omal jõul ja nõul. Raadio levik on nüüd Noarootsis kõvasti juurdumas.
Algul ei võtnnd vedu.
Veel aastat kümme tagasi valitses Noarootsi rahva seas kindlakujuline arvamine, et säärane uueaja kultuuri leiutis nagu raadio ei pääse niipea Noarootsi taludesse. Öeldi, et säärast luksust võiksid endile lubada vast kooliõpetajad ja ametnikud, kuid Noarootsi talude kandejõule oleks raadio raske taluda. Ja nõnda siis seirati umbusklike pilkudega kusagil ametniku või õpetaja toanurgas asetsevat „karjuvat masinat“ ja tuldi üksmeelsele seisukohale, et säärane asi on tõesti „seitsmes ime“ maailmas. Neid aegu meenutab elatanud Noarootsi talutaat väikese muhelusega:
„Eks ta ikka esiteks oli uudis küll – see raadio. Kulutulena suust-suhu liikusid siis jutud, et õpetajahärra toanurgas olevat niisugune „masin“-raadio, mis räägib ja laulab just nagu elav inimene. Kui seda juttu kuulsid ebausklikud külaeided, siis unustasid nad ehmatusest suud lahti.“
Võidukäigu algus.
Nüüd on aga too uueaja kultuurihääl viimase paari aasta jooksul teinud hiilgava võidukäigu Noarootsi taludesse. Ta on levinud laialt, ja neid külasid on üksikuid, kus ei ole kasvõi üheski talus too „imemasin“ juba sees. Kuivõrd rohkesti raadio viimasel ajal Läänemaal levinud, seda kinnitavad andmed, et ainuüksi Haapsalu postkontori ümbruskonnas on registreeritud üle 900 raadioabonendi.
Noarootsi valdades moodustab raadio kõige suurema leviku Riguldis. Nii on üksi Riguldi asunduses viis raadiokuulajat, milline arv väikese küla kohta on juba tähelepanuväärt saavutis. Allpool püüame tutvuda Noarootsi murede ja rõõmudega. Selleks tegime väikese ringkäigu ja kõnelesime mõnede Noarootsi põllumeestega.
Raadio R. Westerblomi talus.
Alustame jutuajamist Noarootsi laialttuntud põllumehe Robert Westerblomiga. R. Westerblom on pikkade aegade jooksul ühes isaga pidanud regulaarset laevaühendust Haapsalu-Noarootsi vahel. Ja R. Westerblom on Noarootsis sama populaarne ja tuntud mees nagu ta isagi, rahvasuus tuntud „Posti Ants“. Westerblomi talu Österby sadama juures on Noarootsis jõukamaid ja tuntumaid.
„Hakkasin raadiokuulajaks poolteist aastat tagasi,“ alustab R. Westerblom. „Tõelise tõuke andis selleks minu vana ema, kes uskliku inimesena armastab kuulata jumalasõna. Kuna kirik on kaugel, pääses ta sinna vaid suurematel pühadel. Nüüd, kus meil raadio kodus, laulab vanaperenaine igal pühapäeval kirikuga kaasa, silmis pisarad.
Teiseks oli meil tähtis kuulda ilmateateid, sest meie tegutsemiskohaks on mererand ja laevad.“
„Missuguse firma aparaati Teie kasutate?“
„Kasutan „Ret’i“ „Tuljakut“. See aparaat on seni töötanud laitmatult. Ka voolutarvidus on võrdlemisi väike.“
„Kas on midagi, mis raadio saatekavast teile eriti meeldib?“
„On küll. Nimelt just muusika, mis kustutab halva meeleolu ja toob esile inimese kõrgemaid tundeid. Eriti just vanatantsumuusika, mis on nii lõbus ja kerge, et tahtmatult teeb sul jalad kergeks. Ja kui mängib „Kandle-Juss“, siis lööngi vahest oma väikese pooleteiseaastase poja Antsuga tantsu kaasa.“
„Aga raadiokuulajate mured?“
„Neidki on omajagu. Kohapeal aga akude laadimisel takistusi ei tohiks olla, sest linn on lähedal ja lahest ülekäik hõlbus. Kurtmisi on kuulda aga anoodpatareide üle. Neil ei ole kuigi head vastupidavust, kuid on sellest hoolimata kallid. Õnneks on viimasel ajal hind odavamaks läinud. Just see anoodi kallidus peletas seni raadio Noarootsist.“
Edasi tähendab R. Westerblom, et raadiokuulajail tuleks neid anoode ise ehitama hakata. Ka tema kavatseb ise ehitada ja loodab, et „Maa Hääl“ tuleb vastu paljude raadiokuulajate soovidele, avaldades lehes iseehitatava anoodi kirjelduse ja juhtnöörid.
Kõneleja võrdleb raadiokuulamist spordiga. Ütleb raadiokuulamise täiel määral olevat spordi ja nimelt klass omaette.
Ega pole kerge kellelgi.
Noarootsi rahva igapäevasest eluaskeldusest tähendab R. Westerblom:
„Meri on siin väike ja vaevalt suudab kellelegi täielikku ülespidamist anda. Agaramad muretsevad endale kalapüünised, et sel teel peret kostitada värske kalaga, mõnel jatkub ka müügiks. Peaülespidamist saadakse muidugi põllutööst ja piimakarja kasvatusest. Põllult saadakse napilt igapäevase leiva, raha aga toob lehm. Kodus aetakse piim läbi koorelahutaja abil ja koor viiakse linna, kas hapendatult või rõõsalt. Säärane piima ümbertöötamisviis on eriti levinud meie kodukülas, Österbys, ja pea iga pereema oskab siin valmistada head hapukoort. Haapsallu viiakse siit ka piima.
Üldiselt ületavad mured rõõmu. Sest on vaevalt silmapilku, kus unustatakse igapäevased töö- ja kõhumured. Maapind on sedavõrd kehv, et ainult suure töö ja hea tahtmise juures saab igapäevase leiva, rääkimata muust. Lasterikastes kodudes näed tahtmatult seda, mida ei peaks nägema – viletsust ja vaesust. Paljud tapavad oma tervise raske tööga, püüdes paremuse ja jõukuse poole, mis aga jääb Noarootsi oludes kaugele,“ lõpetab R. Westerblom.
Noarootsi tööstustalus.
Teine Noarootsi tuntuim põllumees on Johannes Kaevats, kohalik traktorijaama pidaja. Omab jahuveski ja rehepeksugarnituuri. Tema eeskujulikus Smeensi talus ilutseb „Are“ 4-lambiline super „Hämarik“. Tuleb märkida, et J. Kaevats on Noarootsi poolsaare põllumeeste seas kõige rohkem endale uudismaad juure harinud.
Lahke noorperenaine ja naiskodukaitse Noarootsi jsk. esinaine Pr. Ella Kaevats kõneleb, et nad on hakanud raadiokuulajaks 1937. a. jõulust alates.
„Tahtsime luua ühendust kodu ja välismaailmaga, tuua kultuuri koju ja selleks ostsimegi aparaadi,“ kõneleb pr. E. Kaevats.
„Ja öelda võiks ka, et meie raadiovastuvõtja „Hämarik“ kõigiti vastab nõuetele. Hea on kuulata loenguid, samuti kuulan hoolega kuuldemänge ja muusikalisi ettekandeid. Veel huvitavad väga reportaazhid kodu- ja välismaalt. Eesti ringhäälingu saatekava kohta küll midagi nuriseda ei ole. Kuid heameelega näeksin siiski rohkem seltsielu juhtimist selgitavaid loenguid. Ümbruskonna huvi raadiokuulamise vastu on väga suur.
Õige tihti käiakse meie juures koos, et kuulata raadiot. Muide, paistab, et vanemad inimesed armastavad kuulata jumalateenistust, nooremad aga rohkem lõbustusosa. Raadio levikut ümbruskonnas pidurdab eriti just aparaatide kallis hind. Näib, et asi muutuks siis paremaks, kui ilmuvad oodatud rahvaaparaadid, mis kvaliteedi kõrval oleksid ka hinnalt kättesaadavad.
Igas kultuurses maakodus peaks tulevikus kindlasti olema raadio. Ma ei oskaks kujutada elu ilma raadiota.“
Palume pr. Kaevatsit mõned sõnad kõnelda ka Noarootsi seltskondlikust elust.
„Viimasel ajal on seltskondlik elu näidanud veidi hoogsamat tõusu. Pidurdavaks teguriks arvan olevat just organiseerimisvõimeliste juhtide puuduse. Teiseks pidurdab laialivalgunud usuvool, mis on tõmmanud kaasa ka noori. Aga suurimat puudust tunnevad Noarootsi seltsid just rahvamaja järele. Tuleb nagu mõne paisu taga kinni olla, tahetakse midagi ära teha, kuid et saa.“
Kaks aastat rodiofitseeritud talu.
Edasi kandume Riguldisse.
Talupidaja August Alberg Riguldi asunduses kasutab „Ret’i“ „Maretit“. Pererahvas on aparaadiga üldiselt rahul, kuna see on töötanud ligemale paar aastat laitmatult.
Kuna A. Alberg on laevaomanik ja vahelduvalt külastab ka välismaa randu, siis on tihti vaja kuulata ilmateateid. Nii vahest viiakse raadio laevale pikematele reisidele kaasa. Siis on raadio ka heaks reisikaaslaseks ja ajaviitjaks. Peremees arvab, et ümbruskonnas huvi raadio vastu on suur ja Riguldis tõuseb raadiokuulajate arv tulevikus veelgi. Nii käib Albergi juures järjekindlalt rohkesti kohalikke inimesi raadiot kuulamas. Vahest on tuba täis ümbruskonna inimesi.
Raadio-talu noorsoo klubiks.
Teise raadiokuulajate „kompanii“ on asutanud kohalik postivedaja Johannes Alberg, kes mõned ajad tagasi ostis endale raadioaparaadi. Ta kodu on kujunenud kohapealse noorsoo kogunemiskohaks, kus ühise perena istutakse õhtuti koos, kuulatakse raadiot ja aetakse sekka lõbusat piibujuttu. Ja kui „lõbusad velled“ esitavad vanatantsulugusid, eks tehta siis vahest jaladki kergeks. Raadio paneb nooremad kepsu lööma.
Kõneldes Riguldi raadiokuulajatega, kuuldub, et siin on mõnel pool raskusi akude täitmisega. Ringhäälingu poolt on küll asutatud avalik laadimispunkt Passlepa vallamajja, kuhu aga Riguldi kaugematest nurkadest on 10–15 km. Esiteks akut laadima viia ja siis mõni päev hiljem sellele säärase kauge vahemaa tagant järele minna on paljudele tülikas. Nii saadavad osa raadiokuulajaid akud täitmiseks liiniomnibusega otse Tallinna.
Osmussaare raadiorahvas.
Veel tuletame meele Osmussaare raadiokuulajaid. Nimelt annetati juba aastaid tagasi Rootsist Osmussaare algkoolile väärtuslik raadioaparaat. Kuna väike Osmussaar on suure mere poolt välismaailmast ära lõigatud ja isegi postiühendus juhuslik, siis tuleb raadiol väikese saarerahva elus suurt osa täita. Selle kaudu ollakse ühenduses välismaailmaga ja nii jõuavad päevauudised ka kauge saarerahva juure.
Nii on raadio leidnud teed paljudesse Noarootsi taludesse ja toonud endaga ühes tükikese uneaja kultuurimõnudest maarahva vaimsete huvide rahuldamiseks. Ja kui õhtu hämardub, siis kogunevad Noarootsi raadiokuulajate juure naabridki, et kuulata, kuidas inimesed mujal elavad.
Järelmaks ei meeldi.
Lõpuks toome veel ühe Noarootsi talupidaja arvamise: „Kuigi raadio on kiiduväärt asi, kuid minu hinge see küll ei mahu, et peaksin raadio järelmaksuga võtma. Eks käida neid aparaate ühtesoodu pakkumas – muudkui „pane käsi alla“ ja pole sentigi vaja maksta. Ütlesin ühele agendile selge sõnaga nii, et viige aparaat praegu ära, sest järelmaksuga küll ei võta. Ütlesin, et kui te ära ei vii, siis viskan aparaadi vastu kivi puruks.“
Peremees lisas ka aga samas juure, et ega ta raadiot ostmata jäta, toob selle ära küll, aga nüüd juba sularaha eest.
Kuid ka järelmaks on tihti suur vastutulek paljudele raadiohuvilistele, peamiselt vaesemale kihile, mida ka kohapeal tänulikult hinnatakse. Kümme krooni kuus välja maksta ei käi hea tahtmise juures üle jõu ja nii ollakse varsti raadio „pärisomanik“.
N. T.
Pildil Naiskodukaitse Noarootsi jaoskonna esinaine pr. Ella Kaevats.

raadiotuba[ät]hot.ee