ESILEHELE TEHASED UUDISED ARTIKLID - Kodumaa raadiotööstuse tekkimine, areng ja tuleviku väljavaated                    (Üliõpilasleht Nr 9, 20.10.1936). Üliõpilasleht Nr 9, 20.10.1936 (Korp! Tehnola erinumber), lk 295-298 (digar.nlib.ee) Kodumaa raadiotööstuse tekkimine, areng ja tuleviku väljavaated V. Tamera*, insener Üks nooremaid tööstusi meie kodumaal ja üldse mujal maailmas on kahtlemata raadiotööstus. Selle tegelikku tekkimise aega on raske määrata. Kui mitte mujal, siis vähemalt Eestis kasvas ja arenes raadiotööstus amatöörliikumisest. Hakati umbes aastat 10 kuni 15 tagasi valmistama üksikute iseehitajate-asjaarmastajate poolt raadiovastuvõtjaid ja nende üksikosi. Et kogu raadioasjandus oli nii öelda lapsekingades, siis avanes piiramata võimalus igasugusteks katsetusteks ja otse leiutiste tegemiseks. Kuid mitte paljas huvi asja enda vastu ei tiivustanud amatööride tööd, vaid ka majanduslikult oli nende tegevus küllalt tasuv. Valmistades ja müües aparaate, mis välismaa toodetest olid tunduvalt odavamad, kuid kvaliteedilt küllaltki rahuldavad, on nii mõnigi amatöör pannud aluse hilisemale raadiokäitisele. Praegu on amatörismi õitseaeg möödas, kui mitte arvestada lühilaineamatörismi. Hiigelkäitistes valmib raadiovastuvõtja massartiklina, ja selle tagajärjel on ta hinnalt nii odav, et ise ei tasu enam amatööril vaeva ehitada. Teiseks on praegusaja vastuvõtjate konstruktsioon sedavõrd keeruline ja viimase võimaluseni viimistletud, et keskpärane amatöör oma kasinate abinõudega ei suuda õieti midagi nimetamisväärset korda saata. Nagu kogu raadiotehnika arendajaiks ja esireas sammujaiks on ameeriklased, nii on ka raadiotööstuse hälliks selle sõna otseses mõttes Ameerika. Ehkki traadita telegraafi leiutajaks on itaallane Marconi ja teda peetakse seega raadiotehnika isaks, sammub Euroopa Ameerikast raadiotehnika suhtes pisut taga. Alles kõige viimasemal ajal võib konstateerida mõnel alal järele- või koguni ettejõudmist. Ameerika pole enam sedavõrd tooniandev kui aastat kümme tagasi. Suure tõuke meie raadiotööstuse arenguks andis oma ringhäälingusaatja ehitamine. Tõusis otsekohe suurem nõudmine raadiovastuvõtjate järele. Niismaa kiirelt kui arenes raadiotehnika, kerkisid üles hiigelsaatjad, arenes vastuvõtutehnika, niisama kiiresti kasvasid ka ostjate nõudmised. Ei lepitud enam peatelefonidest kuulamisega, heideti kõrvale plekktoruga valjuhääldajad, nõuti aparaate, mis oleksid lihtsad käsitada jne. See kõik ei sündinud loomulikult korraga, vaid aste-astmelt, kuid võrreldes mõne teise ala arenemiskäiguga siiski päris peadpööritava kiirusega. Aparaatide valmistustehnika täienes, nende ehitamine nõudis teadmisi, vilumust, kalleid seadmeid ja eelkõige kaunis suuri kapitale. Tekkis tarve raadiotööstuse järele. Nii näemegi, et Tallinnas, kui tööstuskeskuses tekib terve rida raadio-väiketööstusi, kes üksteise võidu hakkavad tootma raadiovastuvõtjaid ja mõningaid üksikosi. Oli jõutud samm edasi, kuid peagi ilmnesid ka siin omad puudused. Kogu valmistus oli killustatud väiketööstuste vahel, mis loomulikult hakkasid omavahel võistlema. Võistlust aitas veelgi suurendada välismaa oma masstoodetega. Massiliselt tootma ei olnud aga meie väiketööstused suutelised, kuna neil puudusid selleks vastavad kapitalid. Et kuidagi püsida võistlusvõimelisena, selleks hakati tootma madala kvaliteediga kaupa. Tagajärjeks oli see, et ostjaskond hakkas suhtuma umbusklikult meie raadiotööstuse saadustesse. Tekkis kahtlus vastutusvõimesse ja üldse toodete kvaliteedisse. Sellest kõigest tingituna tekkis tarve suuremate tööstuste järele, kes omaksid küllaldasel määral kapitale, et muretseda kalleid seadmeid, palgata vastavate teadmistega eriteadlasi ning kellel oleks krediidiusaldus välismaal. Nii tegutsevadki praegu Tallinnas ja provintsis mõned raadiotööstused, mis on suutelised rahuldama praegusaja nõudeid raadioturul. Ehkki mõni neist on alles hiljuti asutatud, kuid on siiski selle lühikese aja kestel võitnud ostjaskonna poolehoiu ja usalduse. Paljudel võib olla kerkib esile küsimus, kas on üldse mõtet kodumaal aparaate valmistada, kuna niikuinii tuleb paratamatult kaaluv osa üksikosi sisse tuua välismaalt, makstes neilt kallist tolli, veoraha, kasuprotsenti tootjale firmale jne. Kas ei oleks õigem juba osta valmis vastuvõtja mõnelt suuremalt välismaa tootjalt, kes valmistab ka üksikosi. Massiliselt valmistades tuleksid sellised vastuvõtjad veel pealegi odavamad kodumaa omadest, kus tuleb paratamatult piirduda väiksemate kogustega. Lähemal vaatlusel osutuvad need arvamused siiski ebaõigeiks. Raadioaparaati lähemalt vaadeldes selgub tõesti, et ainuke kodumaise päritoluga ehitusmaterjal on puu, millest on valmistatud kast (seegi on kaetud välismaise iluvineeriga). Koosneb ju raadiovastuvõtja oma kaaluvas enamuses metallist, mida aga kodumaal kahjuks ei leidu. See ei tohi aga mingil moel olla põhjuseks, et peame loobuma raadioaparaatide valmistamisest kodumaal. Kui väljume sellest seisukohast, siis kaotaksid oma mõtte kõik kodumaa metallitööstused. Et nende tehaste olemasolu vajaduses pole kellelgi kahtlust, see on juba tingitud sellest, et nad on kõik vanad ja on suutnud pikkade aastate kestel tõestada oma võistlusvõimet. Raadiotööstus on aga veel väga noor ja seepärast vaadeldaksegi teda pisut kahtleva pilguga. Ei saa ju salata, et on palju selliseid osi, milliseid peab paratamatult tooma välismaalt (lambid, pöördkondensaatorid, takistused), kuna nende valmistamine meil on kas täiesti võimatu (vähemalt praegu), või jällegi on tasuv vaid suurtes kogustes. Rõõmuga võib aga konstateerida, et just viimasel ajal on hakatud täiesti rahuldavate tagajärgedega valmistama väga mitmesuguseid üksikosi. Eriti võiks siinkohal esile tõsta valjuhääldajate ja plokk-kondensaatorite valmistamist. Viimaste valmistamiseks kutsuti alles hiljuti ellu väiketööstus, mis seni on töötanud väga heade tulemustega. Kaaluvam osa raadioaparaadist koosneb sellistest üksikosadest, milliseid võib valmistada kodumaal, kasustades toorainena traati, plekki, isoleeraineid jne. Kui lugeda vaid neid üksikosi välismaise päritoluga, mis tulevad aparaati monteerida valmilt, siis koosneks vastuvõtja (hinnalt) umbkaudu 2/3 kodumaistest ja 1/3 välismaistest osadest. Juba see asjaolu üksi õigustab raadiotööstuse olemasolu. Teine väide, et välismaal massiliselt valmistades tulevad raadioaparaadid hinnalt odavamad on teatud määral õige. Kuid ka kodumaal võib valmistada aparaate, kui mitte just odavamalt, siis vähemalt sama hinnaga sel lihtsal põhjusel, et meie inimtööjõud on tunduvalt odavam kui välismaal. Kodumaa raadiotööstuse kahjuks tuuakse sageli ette väiteid, et meil pole küllalt häid eriteadlasi, puuduvad kogemused, pole turgu, kuhu oma tooteid mahutada. Mis puutub eriteadlasisse, siis pole põhjust kartuseks ega nurisemiseks. On isegi väga häid eriteadlasi, kelle arv täieneb iga aastaga. Oma toodete turustamisvõimaluste suhtes on kartused samuti asjatud. Eesti on oma ringhäälingukuulajate tiheduselt kaugel taga Lääne-Euroopa riikidest. Eestis võiks olla ringhäälingukuulajaid vähemalt neli korda enam kui praegu, s. o. umbes 120000 kuulajat. Sellise kuulajatearvuni jõudmiseks on aga kodumaa raadiotööstusel tööd mitmeks ja mitmeks aastaks. Kogemuste puudumine on vahest ainukeseks meie raadiotööstuse miinuseks. Kuid kogemusi omatakse ju pika praktika kestel ning võimaldades vaid arengut minna oma loomulikku rada, saame ka selles suhtes välismaale järele. Võhikul on raske kujutleda, kui suurt ja keerulist organisatsiooni nõuab moodne raadiotööstus. Uute tüüpide väljatöötamine nõuab hästisisustatud laboratooriume ja palju kannatust. Üksikosade lattuvalmistamine ja välismaalt hankimine neelab päris aukartust äratavaid kapitale. Kuna töö on hooajaline — vaid umbes kuus kuud aastas —, siis kuhjub kogu valmistusprotsess sellele lühikesele ajale, mis omakorda tingib suure kvalifitseeritud tööliskaadri pidamise. Kuna õppinud tööliste vallandamine hooaegade vahel pole mõeldav, siis tuleb raadiohooaja vaikusperioodil tegelda mõnel teisel tööstusharul. Nii valmistavadki mõned tehased raadioaparaatide kõrval teisi elektrotehnilisi artikleid. Milline on siis õieti raadiovastuvõtja valmistuskäik ühes moodsas kodumaa raadiotehases? Nagu teada on ajakohane, juba keskklassigi kuuluv vastuvõtja võrdlemisi keeruline aparatuur. On tarvis lugematuid katseid ja keerulisi mõõtmisi, et leida teatud probleemide õigeid lahendusi. See on aga endast väga kulukas, kuid siiski paratamatu. Arendamiskulud tulevad aga arvata turustatavate aparaatide hinnale juurde ja mida väiksem on nende kvantum, seda suurem on igale üksikaparaadile langev lisakulu. Siin peitubki üks massproduktsiooni paremuse põhjusi, mille suhtes on välismaa tootjad meist paremas seisukorras. Kui avalikkus ei näe veel undki uutest tüüpidest, algab tehase laboratooriumis kibe töö uute mudelite arendamise kallal. See on töö, mille kestust raske ette kindlaks määrata. Ta võib kesta paar kuud, kuid ka kuni pool aastat enne kui saavutatakse rahuldavaid tagajärgi. Selliselt valmistatud mudel on vaid laboratooriumis koostatud ideeline skeem, millel pole tööstuslikus mõttes kuigi suurt tähtsust. Seepärast läheb aparaat laboratooriumist konstruktsioonibüroosse, kus ta töötatakse ümber tööstuslikus mõttes ja vastavalt massproduktsiooni erinõudeile. Siin valmib aparaat, mis on kuni pisemagi üksikasjani vastav turustatavale tüübile. Kuid veelgi ei saa hakata massiliselt tootma uut tüüpi. Enne tuleb valmistada tehases esimene prooviseeria. Prooviseeria koosneb tavaliselt kümnest aparaadist. Alles nende kümne aparaadi järele otsustatakse, kas uus tüüp on õnnestunud, või tuleb teha veel mõningaid muudatusi. Raadiovastuvõtjate valmistus toimub lintsüsteemi põhimõttel. Lint, mis koosneb tavaliselt kümnest kuni paaristkümnest inimesest, võtab oma alguses vastu aparaadi aluse koos üksikosadega ja lõpuks laseb välja pakitud vastuvõtja, mis on valmis turustamiseks. Eriti suurt rõhku pannakse aparaatide valmistamisel nende kontrollimisele. Enne kui vastuvõtja jõuab ostjani, käib ta läbi mitmest ja mitmest kontrollist. Pole see ka teisiti mõeldav, kuna muidu mitmest sajast üksikosast koosneva raadiovastuvõtja laitmatu töö pole kindlustatud. Praegune raadiotehnika — eriti vastuvõtutehnika — areng on jõudnud teatud püsivale tasemele. On möödas need katsetus- ja otsimisajad, kus, piltlikult öeldud, ei teatud mida toob järgmine päev. See asjaolu on loomulikult tervendavalt mõjunud nii meie, kui ka kogu maailma raadiotööstusele. Pole enam seda kartust, et mõne üleöö tehtud leiutise tagajärjel muutuksid kõik eelmistel hooaegadel valmistatud aparaadid vanamoelisteks. Ka ostjate seisukord on hoopis parem kui aastat viis tagasi. Võib olla täiesti julge, et ühel hooajal ostetud vastuvõtja on ka järgmistel hooaegadel täiesti tarvituskõlbulik. Muudatusi ju tehakse, kuid need on väiksema tähtsusega: helikvaliteedi parandused, käepärasem aparaadi käsitus jne. Millised on meie kodumaa raadiotööstuse tulevikuväljavaated? Otsest vastust siin anda on raske. Ühte võib aga öelda kindlasti: turg on mitmeks ja mitmeks aastaks kindlustatud. Kui kodumaa raadiotööstus suudab anda meie oludele vastavat aparaati soodsa hinnaga, siis on ka ostjaid küllalt. Eriti suurt rõhku tuleks panna maa raadiofitseerimisele, luues selline vastuvõtjatüüp, mis vastab meie maa erinõudeile, s. t. on hinnalt odav ja võimalikult väikese voolutarvitusega. Käesoleval hooajal ongi üks kodumaa suuremaid raadiotehaseid lasknud turule vastuvõtja, mis on väga lähedane ideaalsele rahvaaparaadile. Üheks püüdeks ja võib olla momendil peamiseks püüdeks on aga kahtlemata üksikosade valmistamise laiemale alusele viimine. Mis vähegi võimalik ise teha, seda juba valmistada ise. Praegu teeme juba valjuhääldajaid, plokk-kondensaatoreid ja muid pisiasju. Ehk jõuame kunagi välja lampideni?! Tegevusala on igatahes väga lai ja arenemisvõimalused piiramatud. Tuleb vaid tegutseda plaanikindlalt ja sammuda arengu loomulikku rada. Lõpuks tahaksin veel puudutada kaugenägemist ja Eesti raadiotööstuse osatähtsust sel alal. Kaugenägemine on üldiselt alles lapsekingades, ehkki ka sel alal on eriti viimasel ajal tehtud määratuid edusamme. Ei juleta aga veel kaugenägemisvastuvotjaid massiliselt valmistada, kuna nad on liialt kallid hulgaliseks levikuks ja mis eriti olulise tähtsusega: lõplikult välja arendamata. Meie raadiotööstusel pole igatahes lähemas tulevikus sel alal mingisuguseid väljavaateid tegutsemiseks. Teiseks on kaugenägemise arenguks vajalik, et omaksime vähemalt ühe saatja, kuna välismaiste saatjate vastuvõtt pole võimalik. Põhjuseks on asjaolu, et kõik moodsad kaugenägemissaatjad töötavad ultralühilaineil ja viimaste eriomaduseks on see, et nad levivad vaid sirgjooneliselt, nagu valguskiiredki. Mainitud asjaolust tingituna on selliste saatjate ulatusraadius vaid 50 kuni 60 kilomeetrit. Et meie aga kaugenägemissaatja saaksime, on esialgu enam kui kahtlane. Seetõttu pole Eesti kodudel soovitav viivitada vastuvõtja muretsemisega, kuigi vahest naljatoonil väidetakse, et raadiovastuvõtja ostmine tuleb alles siis päevakorrale, kui ühes muusika ja kõnega võimaldub ka filmide ja kaugenägemis- reportaaži vastuvõtmine. Nagu selgub ülemal, on see aeg meile niivõrd kaugel, et pole nii pea lootust nende unistuste täitumiseks. Heliülekande alal on aga vastuvõtjate ehitamine ka meil saavutanud kõrge taseme ja lähemate aastate jooksul on ette näha Eesti raadiotööstuse senisest veel kiiremat arengut, ühenduses mitte väga oluliste täiendustega vastuvõtjate konstruktsioonis. * Tamera, Valdar (a-ni 1935 Valentin Trofimov; 25.01.1907 Viljandi - 04.07.1941 Tallinn) - OÜ RET insener, Korp! Tehnola liige. Oli aktiivselt tegev 1940. aasta vastupanuliikumises Nõukogude võimudele, oli vastaskandidaat riigikogu valimistel, vastupanuorganisatsiooni Päästekomitee liige. Arreteeriti Tallinnas 5. detsembril 1940, surmaotsus, hukati 1941. aastal. / http://www.okupatsioon.ee; Tuna 1/2002 (Viktor Niitsoo, Relvastamata vastupanu aastail 1940-41, V) / raadiotuba[ät]hot.ee