|
ARTIKLID - Mees sumadani ja bambusega.
|
|
Esmaspäev Nr 49, 4.12.1937 lk 5 (dea.nlib.ee)
Mees sumadani ja bambusega
Ohtlik töö maa ja taeva vahel. Inimesed, kelledest elukindlustusagendid hoiavad eemale. Antennimeistrid jutustavad.
Moodne aeg toob kaasa moodsad vahendid elu korraldamiseks ning koos sellega loob ka moodsaid elukutseid. See kõik sünnib
pidevas ajavoolus ning meil pole tavaliselt mahti vaadeldagi muudatusi, mis järjekindlalt sünnivad meie ümber. Nii aastat
kaheksa tagasi suurem osa oleks kahtlemata õlgu kehitanud, kui neilt oleks küsitud selgitust
antennimeistri ameti kohta. Veel tänapäevalgi on neid, kes ei kujuta
täpselt ette seda moodsat ametimeest. Ometigi on lühikese aja jooksul meil tekkinud terve hulk selliseid mehi, kes
antennimeistritena teenivad oma igapäevast leiba. Ei või öelda, et see leib iga kord just eriti magus oleks. Aga sellest
juba allpool.
Üksinda Tallinnas töötab ümmarguselt 30 meest, keda omavahel nimetatakse meesteks "sumadaniga ja bambusega". Neid võib
sageli näha tänavail pikka pillirooritva seljas kandmas, teises käes tavaline pruun käsikohver montööri tööriistadega.
Antennimeistrikutse pole aga sugugi ainult bambusega mööda linna jalutamine. See töö on küllalt ohtlik ja ka vastutusrikas.
Mis puutub ohtlikkusse, siis parimaks näiteks on lugu meie vanema antennimeistri Artur
Haabuga, kes tahtis oma elu lasta õnnetuste vastu kindlustada. Mees pöördus vastava
sooviavaldusega kindlustusseltside poole. Viimased on muidu küll maiad elukindlustustele, aga antennimeistri kindlustamisest
ei saanud asja. Ühes seltsis oldi küll kindlustamisega nõus, kuid seal nõuti 1000 kr. suuruse kindlustussumma puhul 100 krooni
suurust aastapreemiat. See tähendab aga juba, et kindlustusseltsi arvestuse järele antennimeistrile pole antud rohkem elupäevi
kui vaid 10 aastat! Sealjuures tegi kindlustusselts veel tingimuseks, et töö juures peab kindlustatu olema kogu aeg varustatud
köitega ning tugeva trossiga seotud olema alati korstna külge.
Kindlustusseltsidel on ka tõesti põhjust olla ettevaatlik meestega, kes iga päev panevad oma elu kaalule. Pole naljaasi kitsal
ja kallakul katusel 15-20 meetri kõrgust masti üksinda püsti ajada. Kahe mehega töötamine aga ei tasu end. Eriti raske on
töötada südalinnas, kus teravate viiludega katused on nagu eriti konstrueeritud surmalõksudeks antennimeistrile. Tuleb end
kinnitada köitega ja siis ronida katusel nagu kass, kasutades enda kinnihoidmiseks katusekivide servasid. Samuti aga ka mujal.
Peab ju antennimeister alati ronima kõrgemale, et saada ülesseatavale antennile võimalikult vaba ruumi. Nii alles mõne aja
eest kukkus "Seevaldis" ühele asutise juhtivale arstile antenni püstitades puu otsast maha
Martinson. Mehel paindus selgroog ja tal tuli minna pikemaks ajaks haiglasse. Õnn
veel, et pääses elugagi. Tallinnas pole ühtegi antennimeistrit, kes vähemalt kord poleks väga tõsiselt surmale silma vaadanud.
Hulljulguseta pole sellel tööalal midagi peale hakata.
Antennimeistrid ise hindavad olukorda nii, et juba puhtlooduslikkudel põhjustel nende ametialale sobiks kõige rohkem 10%
kaaskodanikkudest. Antenne püstitades on võimalusi tähele panna, et enamasti ikka tullakse katuseluugile pealt vaatama ning
sageli kiputakse ka nõu andma, kuid ise katusele tulla ja seal ringi jalutada, seda kannatavad pead mitte rohkem kui 10
protsendil.
Suuremaks mureks antennimeistritel oli hiljuti linnavalitsuse ettepanek postivalitsusele, et kaotataks mastantennid, mis
majade välist ilmet rikuvad, ning sunnitaks majaomanikke ehitama ühisantenne. Selle ettepaneku elluviimine oleks tähendatud
antennimeistrite teenistusele järsk lõpp. Kuuldavasti on aga postivalitsuses, kellele allub „antenniasjandus“, asutud
ettepaneku suhtes eitav. seisukohale ja antennimeister võib rahulikult jatkata oma elukardetavat tööd. Igatahes on mõned
pealinna raadioärid hakanud oma tarvitajaskonnale andma juba vastusi, et nad, kui linnavalitsuse ettepanek peaks vastu võetama,
nüüd püstitatavate mastantennide asemel omal kulul seavad üles uued ja nõuetekohased. Asjatult ärid selliste lubadustega juba
ei riskiks. Garantiid antakse pealegi 3 aasta peale.
Antennimeister ise jutustab.
"Mis arvab antennimeister ise oma tööst?" Pöördume selle küsimusega Tallinna vanema antennimeistri, juba eelpoolnimetatud
A. Haabu poole, kes esimese antenni Tallinnas püstitas oma tolleaegse konvendi
hoonele Klaasingi tänaval. A. Haabu kuulus tol ajal korp. "Tehnola" perre. Alates sellest ajast on mees kogu aeg püstitanud
antenne igal pool Tallinnas kui ka provintsilinnades. Muu hulgas on tema üles seatud ka antenn "Põhjarannal". Mehel on tulnud
korduvalt vaadata töö juures silma surmalegi. Praegu töötab A. Haabu ühe pealinna suurema raadioäri ärijuhina, kuid selle
kõrval ei ole loobunud ka armsast antennimeistri ametist, jatkates seda kõrvaltööna kolme abilisega.
Kõnetatava arvates tema antennimeistri karjääri pinevaim hetk olnud küll Hermani ja Kunderi tänavate nurgal. Seal tulnud
antenn püstitada kahekordsele puumajale. Haabu sidus enesele köie ümber ja see asjaolu ta päästiski. Edaspidi pole meister
enam kunagi köit unustanud. Nimelt katusel töötades tol korral ta libises ja kukkus üle katuseääre. Ainsaks sidemeks elavatega
jäi köis, mille tugevusest olenes elu ja surm. Õnneks oli köis siiski seevõrra tugev, et teda mööda võimaldus pingutustega
katusele tagasi ronida. Libisemise põhjustas talvine jäätunud ja seetõttu libe katus. "Olin näost lubivalge," seletab mees
ise.
"Poska tänava nurgal tegi ainus sekund hirmsat kahju." Seal katusele antenni asetades mast libisenud käest. Selle
kinnipüüdmisega jäi antennimeister hiljaks vaid murdosa sekundist. Mast kukkus mehele pähe pooleks. Tükid langesid alla ja
lõhkusid puruks suure hulga elektritraate, milline kahju tuli hiljem tasuda.
Üldiselt kõige raskem olevat töötada talvel. Nii Haabu on kord Petseris seadnud üles antenni "Musta Kassi" restorani
kõrvalmajale, kui väljas oli 30 kraadi külma. "Nii krõbedat ülesseadmist pole olnud ennem ega pärast. Käed olid kanged, nagu
kondid."
A. Haabu arvates antennimeistri-amet oleks meil kõige sobivam just hooajatöölistele. Kuigi teenitakse 100 krooni ümber kuus,
on tööaeg vaid septembrist maini. Suvel pole midagi teha, kuna siis on raadio kuulamiseks halvad ilmastikuolud. Kõrvaltööna
on mitmed hakanud seda ametit võtmagi. Nii üks pagareid Rotermanni tehastest leidis, et antennimeistri amet tema omaga annab
väga hästi ühendada. Mees teeb kella 12-ni päeval leiba ja õhtupoolikul püstitab bambuseid. Teine antennimeister
Gagarin töötab suvel maalrina, talvel aga võtab jälle igal aastal bambuse õlale ja
sumadani käeotsa.
Antennimeistrid peavad oma suuremateks vaenlasteks majaomanikke ja korstnapühkijaid. Esimestega oli eriti häda kahe punkti
vahele tõmmatavate antennide puhul, millal tuli minna ka naabermaja katusele. Vastuvõtt oli sageli siis naabermaja omaniku
poolt kõike muud kui sõbralik. Nüüd, mastantennide ajastul on selle poolest lugu lihtsam, kuna oma maja üürilisele
antennipüstitamist ikka tavaliselt ei keelata.
Küll olevat aga häda korstnapühkijatega. Viimastele on korstna külge kinnitatud antennid pisut tüliks. Seetõttu siis
antennimeistrid kahtlustavadki "nõgikikkaid", kuna just korstnate ümber antennide pooleksmurdmine olevat Tallinnas
ebaloomulikult sagedane. Murdunud masti puhul kavatsetakse aga ikka süüdistada mehi sumadaniga ja bambusega, et need oma
tööd ei tegevat küllalt korralikult.
Fotoallkiri: Selline eluga riskimine viie-kuuekordsete majade katusel ajab altvaatajale külmavärinad ihule ning
nõrgemad pigistavad ähvardavat õnnetust mitte näha tahtes silmadki kinni, aga "meestele sumadaniga ja bambusega" see on
vaid igapäev töö. Kõrge hoone katuseserval istudes tuntakse end niisama mugavalt nagu tavaline kodanik puiesteepingil.
Pildil moment Pärnu maanteelt, kus hiigelhoone katusel vanemaid antennimeistreid A. Haabu
jälgib teise elugariskija, Plugmani tööd katuseserval.
|
|
|
|
|
|
|
 |
|
| raadiotuba[ät]hot.ee |
|
|
|
|
|
|
