|
ARTIKLID - Väitlus Eesti raadioturu olukorra ümber 1937. a. detsembris.
|
|
Uudisleht Nr 211, 14.12.1937 lk 4 (dea.nlib.ee)
Dir. H. R. Võrgu seletusi „Uudislehele“
Miks raadiokuulaja nuriseb?
Eesti on maa, kus raadioaparaatidena võib müüa ka „vanarauda“. Saksa raadiotööstuse eritoodang – „ainult Balti riikide ja
Balkani jaoks“. – Kõik kodumaa raadiotööstused erialaliste inseneride juhtimisele.
Tuleb riiklik raadioaparaatide kontroll
Majandusministeeriumi algatusel on koostamisel kava, mille alusel edaspidi tahetakse teostada kontrolli Eestis turustatavate
raadio-vastuvõtjate, nende osade ja raadio-vastuvõtjate energiaallikate üle. Poolriikliku kontrolliga loodetakse tõsta meie
raadiotööstuse taset ja turult tõrjuda kõlbmatud aparaadid, millede müütamine kõigutab tarvitajaskonna usaldust kogu meie
raadio-omatööstuse vastu. Nõupidamisel „Ret“ raadiotehase direktor, ins. H. R. Võrk, andis ülevaate, kuidas raadio-vastuvõtjate
kontroll on teostatud teistes riikides.
Kuna on teada, et majandusministeeriumis toimunud nõupidamine kutsuti kokku just „RET“ raadiotehase poolt esitatud märgukirja
põhjal, usutlesime omaltpoolt „RET“ raadiotehase direktorit ins. Hans R. Võrku, et tuua lähemaid põhjendusi nüüd ka
majandusministeeriumi poolt heaks kiidetud üldise tähtsusega kavale.
Dir. Võrk ütleb, et meie piiratud ostujõuga raadioturg on kannatanud liig kirju raadioaparaatide pakkumise all. Peale kodumaal
valmistatud aparaatide on siin korraga müügil loetlematute maade tooted.
Kusagil maades peale Eesti pole sellist vabadust raadioaparaatidega kauplemise alal.
Kuna meil polnud mingit kontrolli siin müüdavate aparaatide tehniliste omaduste kohta, siis turustati meil kõlavate nimede all
tihti alaväärtuslikku kaupa, mis kõigutas ostjaskonna usaldust raadioaparaatide vastu üldse.
Nüüdisaegsed võrkvastuvõtjad kujutavad endist tihti kõrgepingeseadmeid, mis võivad saada hädaohtlikuks nii inimelule, eriti
lastele, kui ka tuleohu läbi varandustele, kui pole võetud tarvitusele vastavaid ettevaatuse- ja kaitseabinõusid, ega peetud
silmas elektrotehnilisi norme isolatsiooni, läbilöögi tugevuse ja ventilatsiooni aladel. Selliste puuduste all kannatavad
pahatihti ka kodumaal valmistatud raadioaparaadid, kuna meil müüakse ka sarnaseid aparaate, mis on valmistatud töökodades, kus
pole mingit tehnilist järelvalvet ega vastava kvalifikatsiooniga juhatajaid. Kuidas ostjad tihti raadioaparaatidega sisse on
kukkunud, seda kajastavad ilmekalt rohked kaebused Riigi Ringhäälingule.
Nagu seda juba rõhutatud majandusministeeriumile saadetud nõudmises, dir. Võrk ütleb ka meile, et olukorra parandamiseks oleks
vajaline erilise kontrollasutuse loomine, mis tegutseks kas majandusministeeriumi, Riigi Ringhäälingu või riikliku katsekoja
juures. Kontrollasutusele tuleks esitada kõik imporditud ja kodumaal valmistatud aparaatide tüübid, milliseid meil kavatsetakse
turustada. Pärast igakülgset katsetamist kontrollasutus annab välja tunnistuse, milles on tähendatud kõik aparaadi tüübis
ilmnenud vead, kui neid olemas. Turustada lubatakse ainult sääraseid tüüpe, mis on vigadest vabad. Et raadiotööstused
kontrollasutusele ei esitaks selleks eriti valmistatud eeskujulikku üksikut aparaati, jääb kontrollasutusele õigus iga ärides
müüdava aparaadi kontrollimiseks.
Dir. Võrk ütleb täienduseks, et raadioaparaatide üksikute osade kontrollimisest pole veel küllalt. Üksik osa võib olla
eeskujulik ja kõrgeväärtuslik, aga kui ta pole õieti ja vastavale kohale paigutatud, ta ometi ei täida oma ülesannet.
Sellepärast tuleb kontrollida peale osade ka aparaate.
On vajaline ka aparaadi katsetamine mehaanilise tugevuse selgitamiseks. Välismaa suuremates raadiotehastes, samuti ka „RET“
tehases, raadioaparaat enne lampide kohaleasetamist teeb läbi 20 tugevat kukkumist metallalusel. Selle järele kontrollitakse,
kas kõik seadeldised ja ühendused on põrutused välja kannatanud. Alles niisuguse proovitule läbi teinud aparaat lastakse
müügile. Ka tuleb hoolitseda korraliku pakendi eest, et aparaat ei kannataks transporteerimisel. Prooviks on „RETi“ tehastes
lastud sissepakitud aparaat meetri kõrguselt maha kukkuda, kuid selle juures pole vähimalgi määral kannatanud ei aparaat ega
ka lambid.
Ins. Võrk jutustab, et ka välismaal üldiselt on teada meie raadioturul valitsev korralagedus.
Soomlased lausa muigavat meie raadioturul valitseva olukorra üle, üteldes, et Eestisse läheb selline kaup, mida nendel, Soomes,
vastu ei võeta. Ka mitmed Saksa raadiotööstused tootvat erilisi, odavaid ja kergesti ehitatud aparaate, mis on spetsiaalselt
määratud ainult Baltimaadel ja Balkanis müümiseks. Teistes maades, samuti ka Saksas need aparaadid üldse turgu ei leia. Meil
aga reklaamitakse neid kõrgeväärtusliku kaubana.
Möödunud aastal müüdi Eestis 10 000 – 12 000 raadioaparaati, mille eest välja anti üldsummas mitu miljonit krooni. Kuigi
tänavu ei saa loota sama suurt läbimüüki linnakodanike ostujõu vähenemise tõttu, siiski investeeritakse ka tänavu
raadioaparaatide ostudesse küllalt suured kapitalid. Meie vähese ostujõu juures pole aga lubatav, et inimestele
täisväärtuslikuna müüakse teisejärgu või koguni alaväärtuslikku kaupa, ütleb dir. Võrk.
Usuteldava tähelepanekute järgi on kindlate hindade maksmapanemine raadiokaubandust aidanud märksa tervendada. Seda suuresti
just tarvitajate huvides, kuna kindlate hindade tõttu aparaadid üldiselt on muutunud odavamaks. Kuid veel ei olevat kõik täiesti
korras raadioaparaatide müügivõrguga. Kõlvatu võistlus lokkavat veelgi. Olevat teada juhtumisi, kus ühe firma esindaja ostab
võistleva firma aparaadi, seda valesti käsitades ja pooleldi rikutult ostjaile demonstreerib, et ostjaid nii veenda võistleva
firma aparaatide kõlbmatuses. Ühes riikliku kontrolli sisseseadmisega aitaks meie raadiotööstuse taset tõsta praegu Inseneride
Kojas kaalumisel olev kava, mille järgi juba üsna väikesegi tööliste arvuga raadiotööstuses peab töö toimuma vastava
kvalifikatsiooniga isiku, erialalise inseneri juhatusel, ütleb dir. Võrk.
|
|
|
Uudisleht Nr 212, 16.12.1937 lk 6 (dea.nlib.ee)
„Ret“ raadiotehase
direktor ins. H. R. Võrk kirjutab toimetusele, täienduseks oma jutuajamisele:
Teisipäevases „Uudislehes“ nr 211 (1675), 14. detsembril 1937 ilmunud usutluse kohta pean oma kohuseks täiendavalt seletada
järgmist. Minu arvele ei saa kirjutada väljendust, nagu oleks Eesti maa, kus raadioaparaatidena võib müüa ka „vanarauda“, nagu
märgitud artikli all-pealkirjas. Raadiotarvete sisseveo alal valitsevat olukorda ei saa otseselt iseloomustada nii, nagu oleks
„Saksa raadiotööstusel eritoodang ainult Balti riikide ja Balkani jaoks.“
Pooldan seisukohti, nagu ka usutluse kestel avaldasin, et peale raadioaparaatide tuleks kontrollida ka instalatsioon-materjali.
Just installatsiooni materjali kohta avaldaski Soome katsekoja insener muigavalt, et Eestisse läheb selline kaup, mida nendel,
Soomes, ei võeta.
Sellepärast tuleb lugeda ekslikuks ka väljendust, nagu toodaks Saksa raadiotööstused erilisi odavaid ja kergesti ehitatud
aparaate, mis on spetsiaalselt määratud ainult Baltimaadel ja Balkanis müümiseks. Kahjuks on aga artiklis jäänud avaldamata see
osa minu seletusest, kus tähendasin, et pea kõigis maades, samuti ka Saksamaal, on olemas normid ja katsekojad, kus
kontrollitakse nii installatsiooni materjali kui ka raadioosi ja mis vastava märgiga (Saksamaal BDE märgiga) varustatult
annavad tarvitajale kindlustuse, et kaup on kvaliteetne. Kahju on vaid see, et Saksamaalt lubatakse eksporteerida ka säärast
kaupa, mis ei vasta normidele ja eeskirjadele ega pole ka vastava märgiga varustatud.
Loodan, et toodud parandustega minu poolt avaldatud mõtted aitavad saavutada ülesseatud eesmärki – tervendada meie elektri- ja
raadioturgu.
Austusega
H. Võrk
|
|
|
Uudisleht Nr 213, 18.12.1937 lk 4 (dea.nlib.ee)
Vabavõistlusel olgu õigus
Käesolevaga anname vaieluskorras ruumi ühele raadioaparaatide importöörile 14. skp. ilmunud „Uudislehe“ artikli puhul, kus
insener H. Võrgu usutluses oli käsitletud meie raadioturu küsimusi.
Minu arvates ei riiva kuidagi moodi raadiokuulajate huvisid asjaolu, et meie turul paljude maade raadiotehaste tooted müügil.
Kas on nende erinevate raadioaparaatide sissevedu kuidagi majanduslikult õigustatud, on iseküsimus, tehniliselt on see aga
kindlasti vajalik. Võtame kas või praeguse mõiste järgi viletsaid ameerika aparaate, mis umbes nelja aasta eest meil suurt
levikut leidsid. Ka need tõid elevust tolleaegsesse tarretanud raadioturgu. Neid osteti sellepärast, et nad pakkusid haruldaselt
palju odava hinna eest.
Ka siis oli juba paremaid aparaate, kuid need maksid kaks korda niipalju ja meie raadiohuviliste enamikul puudus kriisi ajal
raha kallite aparaatide ostuks. Nüüd lihtne siunata selle ajajärgu aparaate, nagu see saab kerge olema siunata viie aasta pärast
praegusaja aparaate.
See on meie, Soome, Rootsi, Taani ja teiste sarnaste turgude õnneks, mitte õnnetuseks, et meie oma kaupa saame valida ükskõik
kust ilmakaarest. Meil pääseb maksvusele vaba võistlus, kuna aga Saksas, Inglises, Venes, Lätis jne. On turg piiratud suurte
kontsernide omavaheliste kokkulepetega ja riiklike piiramistega. Nimetatud maades niisugused piiramised ei takista edu, sest
omatööstus on niivõrd laialdane, et tardumus ja sisemine rahulolu ei tule kõne alla. Teisest küljest mõjub ergutavalt suhteliselt
suur eksport, kus astub jälle esile võistlus teise maa toodetega. Maades, kus ei saa tekkida nimetamisväärset sisemist võistlust,
võiks vägivaldne turu piiramine edu takistada, nagu see selgesti näha Venes. Niisugust olukorda meile ei või soovida.
Ins. Võrk tõstab oma seletuses väga teravalt esile raadio aparaatide kvaliteedi küsimuse. Kui kogenud raadiospetsialistile võiks
talle esitada järgmise küsimuse: kas raadioaparaadi kvaliteet on määratletav riiklike normidega (härra Võrk on vist silmas
pidanud BDE norme Saksamaal). BDE norm ei ütle ära, kuivõrd selektiivne, tundlik, moonutamata hääletugevusega aparaat peab
olema. Samuti ei määra ta sagedusriba laiust ja võimenduse kõveriku kuju jne. Ka mitte aparaadi välimust. Need aga on aparaadi
omadused, mille järgi tavaliselt raadio aparaadi kvaliteeti määratakse, mitte ainult võhik-ostjate, vaid ka asjatundjate poolt.
BDE normid, mis käsitavad peamiselt isolatsiooni omadusi, on niivõrd elementaarsed, et nende üle vaidlemine on raadiohuviliste
asjata häirimine. Ja et väljatöötatavaid norme ainult kvalifitseeritud raadioinsener suudab tööle rakendada, mitte keegi muu,
see ei ole usutav. Meil on küllalt asjatundjaid, meistreid, kes enam kui kümme aastat on tegelenud raadioaparaatide ehitamisega.
Raadioaparaatidena meil ei saa müüa „vanarauda“, sest meie raadiokuulaja on äärmiselt nõudlik. Kui tema ei saa kuulda segamatult
Toulouse’i, Bari’t või Beromünster’i, siis ta juba nuriseb. Kui Tallinna saatejaama töötamise ajal ei saa hästi kuulda Tallinnas
Münchenit – siis ei ole aparaat küllalt hea. Meie raadiokuulajate nõuded aparaadi selektiivsuse ja tundlikkuse suhtes on suured.
Ei ole teada juhuseid, kus saksa raadiotööstused oleks ehitanud eriaparaate Baltimaade ja Balkani jaoks, mis oleks odavad ja
mille kohta võiks öelda, et nad on „vanaraud“. Küll on aga kõikidel Saksa raadiotööstustel teada, et Eestisse imporditavad
aparaadid peavad pakkuma maksimaalset selektiivsust ja tundlikkust, ja et neil peab olema vähemalt 3 laineala. Odavad ja keskmise
hinnalised saksa ja inglise aparaadid ei tule eksportkaubana üldse kõne alla.
Seda ei soodusta ka meie praegune tollipoliitika. On ju teada, kui raske on Eestis müüa otsevõimendusaparaate. Mujal müüakse
enamuses just niisugust tüüpi.
Võõrastav on, et see just üks meie suuremaid raadiotööstusi on, kes igasuguste uute nõuetega ja märgukirjadega ametasutuste ees
esineb ja näiliselt raadioostjate huvisid kaitseb. Mis selle eesmärk, on ju kõigil selgesti näha. Oldagu ainult otsekohene ja
öeldagu välja „märgukirjades“ ja ajalehe veergudel, et laske ainult meil töötada, kiitke ainult meie tööstuse tooteid heaks,
koostage seaduslikke norme nii, et ainult meie sellest filtrist läbi pääseme ja kõik teised kinni jäävad, siis on meie
raadioturul kõik korras. See oleks ju iga kaupmehe ja töösturi salajasem südamesoov, kuid seal on ikkagi takistuseks
kaubandusliku eetika normid, mis ei lase igat ettevõtjat ametasutustelt abi paluda konkurendi väljasuretamiseks.
Kui oli hr. Võrgul kavatsus oma selgitustega tähelepanu juhtida mõningatele tema poolt algatatud ümberkorraldustele, mis oleks
võinud muljet jätta, nagu tervendaks need meie raadiokaubandust, siis on need, võib olla, head kavatsuses väärselgitustega
nurjunud ja põhjendamatuid kahtlustusi levitanud. Igatahes ei jää praegu muud üle, kui selgituses toodud väiteid ümber lükata
või jälle neid konkreetsete näidetega kinnitada.
A.-a
|
|
|
Uudisleht Nr 214, 19.12.1937 lk 5 (dea.nlib.ee)
Kiri toimetusele
Väga lugupeetud „Uudislehe“ toimetus
Palume Teid lahkesti ruumi anda Teie lgp. lehe veergudel vastuseks Teie lehe 14. dets. s.a. numbris ilmunud raadiotehase
„Ret’i“ direktor H. R. Võrgu seletusele pealkirjade all „Miks raadiokuulaja nuriseb? Eesti on maa, kus raadioaparaate võib
müüa kui vanarauda“ jne:
Raadiotehase „Ret’i“ direktor H. R. Võrk on omas seletuses Eesti raadioturu olukorra üle ette toonud Eesti raadiokaubanduse
kohta sääraseid väiteid, milliste vastu peab tõstma protesti.
Direktor H. R. Võrgu kui konkureeriva raadiotehase juhi seletused, nagu välismaa raadiotehased varustaksid Eesti turgu säärase
alaväärtusliku kaubaga, mis kõlbab ainult Eestisse ja Balkanile, ei vasta tõele.
Need välisriikide raadiotööstused, kes varustavad Eestit raadioaparaatidega, on maailma tuntumad raadiotehased ning üldse
pioneerid raadio-tehnika alal ja see kaup, mis saadetakse Eestisse turustamiseks, on müügil kogu maailmas.
Nii Inglise, Hollandi, Saksa ja teiste maade suuri raadiotööstusi, nagu on seda Marconi, Philips, Telefunken jne., juhivad
tänapäeva silmapaistvamad raadiotehnika eriteadlased, kes annavad oma loominguga kogu Euroopa raadiotööstusele eeskuju.
Välismaa raadioaparaatide mahategemine direktor H. R. Võrgu poolt on seda imekspanemisväärsem, et raadiotehas RET ei ole seni
ise midagi uut loonud, vaid kopeerinud nende firmade aparaate ja valmistanud neid samade firmade osadest, millede kaupa RET’i
direktor tunnustab kõlbmatuks Eesti raadioaparaatide tarvitajatele. Raadiotehase dir. H. R. Võrgu seletus lõhnab nii tugevasti
enesereklaamimise ja võistlejate mahategemise järele, et sarnasele teguviisile ei oska õiget nimegi anda. See on esmakordne
juhus Eesti kaubanduse ja tööstuse elus, kus võistleva käitise juht, samal ajal kui härra Majandusminister oma kirjas
Kaubandus-Tööstuskojale soovitab tarvitusele võtta viisakaid kombeid, ära unustades algelisemagi töösturi ja kaupmehe eetika
reeglid, valimata abinõusid, on hakanud maha tegema võistlevaid firmasid!
Nagu direktor H. R. Võrk seletab, vajavat Eesti raadiokaubandus kindlat kontrolli, ja nagu sama seletuse eessõnas öeldakse,
ongi ta sellise kontrolli sisseseadmist algatanud majandusministeeriumi ees. Eesti raadioaparaatide müüjatel ja ka töösturitel
ei ole midagi vastu erapooletule kontrollile, kui seda erapooletult ja kindlate normide järele teostatakse.
Ü. E. Muusikakaupmeeste Ühingu raadio sektsioon.
|
|
|
Eelnev avaldus ilmus nime „Avalik protest“ all ka Päevalehes Nr 344, 18.12.1937 lk 4
|
|
|
Päevaleht Nr 348, 22.12.1937 lk 7 (dea.nlib.ee)
Vastus „avalikule protestile“.
„Päevalehes“ 18. dets. s.a. Üleriiklise Eesti Muusikariistade Kaupmeeste Ühingu Raadiosektsiooni poolt avaldatud „avalikule
protestile“ on minul seletada järgmist:
1. „Uudislehes“ 14. dets. s.a. ilmunud kirjutust „Miks raadiokuulaja nuriseb“ mina ei ole koostanud. Selles on küll üldiselt
antud edasi usutlusel minu poolt väljendatud seisukohti, kuid väljendusi, millede vastu muusikakaupmehed protesteerivad, mina
ei ole iialgi mõelnud, veel vähem öelnud. Pealkirjad kõnesoleval kirjutusel olid mulle samasuguseks üllatuseks kui
protesteerijailegi. Lause, nagu mitmed saksa raadiotööstused toodaksid aparaate, mis on spetsiaalselt määratud Baltimaadel ja
Balkanis müümiseks, samuti ka lause, et soomlased lausa muigavad meie raadioturul valitseva olukorra üle, on lihtsalt minu
mõtete kahetsusväärne moonutamine, kuna mina sellaseid mõtteid ütlesin ajakirjanikule ainult installatsioonimaterjali kohta.
2. Ekslikult minu arvele kirjutatud väljenduste kohta andsin mina kohe „Uudislehele“ õienduse. See õiendus avaldati 16. dets.
s.a., kuigi moonutatud kujul. Kuid ka sellest moonutatud õiendusest härrad protesteerijad oleksid pidanud aru saama, et
protesteerimiseks ei ole mingisugust põhjust. Iseasi, kui protesteerida taheti protesteerimise enda pärast ja selleks minu
õiendus meelega tehti olematuks. Kuid ma ei kavatse sellase talitusviisi kohta hakata protesteerima niisama valimata sõnadega,
nagu seda Muusikariistade Kaupmeeste Ühingu Raadiosektsioon tarvitab minu vastu. Kahtlen, kas sellaste valimata sõnadega saab
kaitsta Eesti töösturite ja kaupmeeste au. „Uudislehe“ poolt võetud usutlusel aga ei ole mina RETi reklaaminud ega teisi
võistlejaid firmasid maha teinud.
3. Käesolevast leiab loodetavasti minu vastuse ka „A.-O.“, kes „Uudislehes“ 18. dets. s.a. (s.o. samuti pärast minu õienduse
ilmumist!) kirjutab „Vabavõistlusel olgu õigus“.
Tallinnas 21. dets. 1937.
Austavalt H. Võrk.
|
|
|
Uus Eesti Nr 349, 23.12.1937 lk 2 (dea.nlib.ee)
Miks raadiokuulaja nuriseb?
„Uudislehes“ nr. 211 14. skp. avaldatud artikli puhul, mis on koostatud raadiotehase „Ret“ tehnilise juhi, insener hr. H. R.
Võrgu intervjuu põhjal on väga vajalik võtta objektiivne seisukoht nii raadiotööstuste kui ka tarvitajaskonna huvides.
Härra insener Võrgu antud „ülevaadet“ ei saa ka paremal tahtmisel pidada ülevaateks sõna otseses mõttes, pigem küll ühekülgseks
reklaamiks, millel isegi kõlvatu võistluse lõhn ei puudu, kuna ses suhtutakse mahategevalt kodu- ja välismaa raadiotööstuste
tooteile, välja arvatud „Ret“ omadele. Ometi töötab raadiotehas „Ret“ alles kolmandat hooaega, seega on kogemused, võrreldes
vanade pioneer välis- ja kodumaa tööstustega, veel minimaalsed. On silmnähtav sellise mahategemise eesmärk: kuna vabavõistluse
teel ei suudeta läbi lüüa, siis tahetakse nõutava „poolriikliku“ kontrollkoja kaasabil hävitada nii sise- kui ka välismaa
konkurents. Selleks vahest esitatakse „Uudislehele“ antud „ülevaates“ sellised seisukohad.
Püüame alljärgnevas selgitada, kuivõrd kasulik või kahjulik on meie praegune raadioturu seisund tarvitajaskonna ja tootja
vaatepunktist ning kuivõrd hr. ins. Võrgu seisukoht on kooskõlas eelmisega.
On liialdus väide, et meil pakutakse „loetlematute maade“ aparaate, sest teatavasti toimub sissevedu Majandusministeeriumi
korraldusel litsentsi alusel riikidest, kuhu meie ekspordime oma kaupa. Samuti pole vabadus raadioaparaatidega kauplemise alal
Eestis suurem kui teisteski riikides, välja arvatud Läti, kust meil ei tarvitse võtta eeskuju. Edasi järgneb väide, et meie
„piiratud ostujõuga“ raadioturg (kus siiski turustati läinud aastal 10.000–12.000 raadioaparaati) kannatab raadioaparaatide
liig kirju pakkumise all. See on õige, kuid kannatada võivad mitteminevate aparaatide tehased, aga ei mingil juhul ostjad.
Loogiliselt on õige, et rohke pakkumise ja kvaliteedi mitmekesiduse tõttu saab meil müüa ainult kõrgekvaliteetseid ja hinnalt
mõõdukaid aparaate. Näib, et „Ret“ tehasel on kurvad kogemused meie ostjaskonna asjatundlikkusest ja nõudlikkusest. Teatavasti
katsetab iga tõsine raadioaparaadi ostja enne lõplikku ostutehingut mitmesuguste aparaaditüüpidega mitmesuguses hinnas,
kusjuures vastava agendi või esindaja poolt tuuakse esile konkurendi firma juures esinev ka kõige pisem nõrk külg. Järelikult
valitseb meie raadioturul niivõrd positiivne olukord, milleni ei jõua kunagi monopoliseeritud seisukorras maad, milliseid hr.
ins. Võrk meeleldi seab meile eeskujuks ja mille poole ise püüab. Võime siinkohal kinni naelutada tõsiasja, et raadioareng
Lätis ei küüni meie tasemeni, kuna Soomes, kus „muiatavat“ meie raadioturul valitseva olukorra üle, müüdi eelläinud hooajal
„Philips“ 2-lambilisi aparaate, mis meil üldse turgu ei leidnud, otse ennenägematul arvul. Jääb mulje, et „muie“ tuleb nimetada
abituse muigeks. Ei vasta tõele, et Saksa raadiotööstused Baltimaade jaoks valmistavad erilisi kerge ehitusega ja odavaid
aparaate. Raadioaparaate importivate maadena esinevad meil peamiselt Inglismaa, Saksa ja Hollandi ülemaailmselt tuntud tehaste
Marconi, Körting, Telefunken, Philips ja t. kaudu, millised tööstused sammuvad esirinnas maailma raadiotööstuste alal ja kus
töötavad ka parimad raadioasjatundjad. Kuna nende tööstuste tippsaavutised turustatakse ka meil ja meie oma raadiotootjad on
võimelised nendega võistlema, siis see näitab küllalt selgelt meil valitsevat olukorda.
Härra ins. Võrk arvab, et kõik puudused kodumaa raadiotööstustes ühel hoobil kõrvaldab sellega, et igasse raadiotööstusse paneb
ametisse erialalise inseneri. See on ju päris kena mõte, kuid praktiliselt läbiviimatu. Härra Võrk kui insener peaks teadlik
olema sellest, et peale raadiotehnilise erihariduse kvalifitseeritud insener peab omama vähemalt kolmeaastase praktika omal
erialal. Kust võtta aga need insenerid? See nõue aga tüürib vist sinnapoole, et kesk- ja väiketööstused oleksid sunnitud
lõpetama oma tegevuse. Kuid lubatagu siinkohal avalik küsimus: kas raadiotehast „Ret“ juhib juriidiliselt kvalifitseeritud
insener?
Raadio kontrollasutise ellukutsumine on ju iseenesest tervitatav nähe, kuid kui palju ta aga raadiokuulajaile praktilist kasu
toob ja kaasa aitab raadioabonentide juurekasvule – on iseasi. Sellise kontrollasutise tegevus, eelmainitud „ülevaates“ antud
kujul, kujuneks igatahes problemaatiliseks, kui seal proovitakse üksikosi, aparaatide mehaanilist vastupidavust, pakendi
korralikkust ja teostatakse inimelu- ja tuleohutuse kontrolli! Tehniline tugevus ja pakendi korralikkus on tähtsad ainult
transportimisel. Kuna transpordis kannatada saanud aparaati mitte küllaldase mehaanilise tugevuse tõttu on võimata müüa, siis
ei kannata siin mingil juhul ostja, vaid ainult tööstus. Mehaaniline kontroll on ainult suurtehasliku massproduktsiooni puhul
esmajärgulise tähtsusega, kus üksik robot-linttööline ei taipa üldisest tööotstarbest midagi. Meie käsitööstusliku
valmistamisviisi juures, kus aparaadid valmistatakse üksikult ja selle tõttu pea iga teine tööline on oskustööline, pole
suurtehase viisilisel mehaanilisel proovimisel enam olulist tähtsust, sest igal valmistatud aparaadil on tarviline mehaaniline
tegevus /=tugevus/ juba ette kindlustatud.
Välismaalt imporditavate raadio üksikosade proovimine kavatsetavas katsekojas on ka mõttetu, sest imporditavad raadioosad on
pineva võistluse tõttu muutunud nii kõrgekvaliteetseiks, et isegi rakse on saada alaväärtuslikke üksikosi. Või teeb
kvaliteetosade valimine mõnele raadiotehasele proovikojata tõesti raskusi? Mis puutub aga mainitud osade paigutusse, siis peame
tähendama, et osade paigutamine on nii mitmekesine kui on aparaatide tüübidki ja siin mingisugune kontroll ei saa muuta nende
asendit. Missugust osa tarvitada õigel kohal, on kas täiesti võhiku või kogenematu amatööri probleem, kes, nähes enda ees
lõpmata osakeste ja pulgakeste hulka, imestab, kuidas neid võib õieti tarvitada ja mitte eksida. Inimelu- ja tuleohutuse
kontrolli vajaduski tundub otsituna, kuna ei ole teada, et keegi oleks surma saanud raadioaparaadi kaudu, või et oleks tekkinud
tulekahju. Kui esineda nii suure kodanikkude huvide kaitsjana, siis peaks mõtlema ka muudele kahtlastele riistapuudele, millest
võivad tõesti tekkida õnnetused, – kas või, näiteks, välgumihklitele.
Kui tahetakse tõestada aparaadi kvaliteeti sarnaste proovimiste kaudu, nagu „Uudislehele“ antud „ülevaates“ rõhutatakse, siis
ei vasta see küll hariliku raadiotarvitaja arusaamisele aparaadi kvaliteedist. Tarvitaja on esmajoones huvitatud aparaadi
kõlapuhtusest, tundlikkusest, selektiivsusest, käsitamise lihtsusest ja töötamise stabiilsusest. Nende omaduste kontrollimisest,
mis on aparaadi peaväärtusiks, ei lausuta aga seal midagi.
Kui siiski teostuks mingi kontrollasutise ellukutsumine, siis võiks see mõeldav olla proovikojana. Viimne võiks kõne alla tulla
aga ainult enesest mõistetavalt riikliku katsekoja juures töötava proovikojana, mis tagaks täielise erapooletuse. Ennem aga kui
proovikoja ellukutsumisele asuda, tuleks välja töötada kindlad normid raadioaparaatide kohta ja need seaduslikult maksma panna.
Normide väljatöötamisel peaks olema kaaluv sõna raadiotöösturitel ja importijatel. Iga üleliigne norm tõstaks juba niigi kõrget
aparaadi hinda ja tõkestaks ka sissevedu, sest ükski esimesejärgu tehas välismaal ei hakkaks meie erinormidele vastavalt muutma
oma toodangu konstruktsiooni. Võib olla kindel, et iga kodumaa raadiotööstus oma huvides juba vabatahtlikult need normid
kasutamisele võtab, kuna normimärk oleks parimaks reklaamiks aparaadile. Ainult tarviduse puhul kontrollitaks aparaate
proovikojas ja kui ilmneb, et normimärki on ebaõigelt või kuritahtlikult tarvitatud, siis järgneks sellel ettenähtud karistus.
Et meil veel tänini need normid puuduvad, on väga kahetsusväärne nähe ja hr. ins. Võrk kui raadionõukogu liige ning
raadiotööstuse juhataja, oleks vist nende puudumises ise kõige rohkem süüdi. Kui meil on juba maksmas kindlad normid, milledele
peaksid vastama meil turustatavad raadioaparaadid, siis vast selguks, kas olekski tarvis luua mingit kuludega seotud eri
kontrollasutist.
Ei saa ka nõustuda väitega, et kindlate hindade tarvituselevõtmine on kaasa toonud üldise hindade languse raadioaparaatidelt.
Kuidas on siis seletatav, et läinudaastane „RET’i“ 4-lambiline täissuper maksis Kr. 195.- ja nüüd, kindlate hindade juures,
3-lambiline refleks-super aga Kr. 215.-
Lõpuks peaksime aga siiski tähendama, et erapooletult seisukohalt asjale vaadates ei peaks olema raadiokuulajal erilist
põhjust nurisemiseks meie raadioturul pakutavate aparaatide kvaliteedi suhtes. Tänapäeva raadioaparaat on komplitseeritud
üksikosade süsteem, kus väiksemagi osakese rike terve süsteemi halvab. Et raadioaparaat siiski väga sagedasti stabiilselt ka
pikema aja vältel töötab laitmatult, siis on see pikaajaliste kogemuste ja vastutustundliku töö vili. Miks raadiokuulaja
siiski nuriseb, ja seda õigustatult, siis on siin põhjusteks praegusel ajal valitsev liig suure saatejaamade arvu kuhjamine
teatud lainealadele, nii et suur hulk saatejaamu töötab peaaegu ühesugustel lainepikkustel või liig väikeste lainevahedega.
Ka on süüdi paljude saatjate liig suur võimsus, mis nõrgemate jaamade kuulamist segab, kui mitte halvab. Siin olukorda ei
saa parandada ka ideaalseimgi aparaat, vaid otstarbekohane jaamade kui ka nende võimete piiramine ning lainete õige jaotus
võiksid raadiokuulamise nauditavaks muuta. Jääme lootma, et eelolev Kairo raadiokonverents siin olukorda parandada aitab.
J. Rammul
|
|
|
|
 |
|
| raadiotuba[ät]hot.ee |
|
|
|
|
|
|
