ESILEHELE TEHASED UUDISED ARTIKLID - Mehed, kes nokitsevad aparaate kodus teha (Esmaspäev 29.01.1934). Esmaspäev Nr 5, 29.01.1934 lk 4   (dea.nlib.ee) „Kodukoetud“ raadio. Mehed, kes nokitsevad aparaate kodus teha. Igal maal peaaegu on välja kujunenud mingi kodutööstuslik ala, vastavalt rahva iseloomule ja toormaterjali kättesaadavusele. Aga sageli ka turunõudeist ja lihtsalt teenistusvõimalusist tingituna. Nii valmistavad Avinurme mehed meil juba mitukümmend aastat anumaid ja varustavad nendega pea kogu maa turu. Venemaa üksikutes kubermangudes õitses tsaariajal, kui Vene vabrikutööstus veel lonkas, kodune metallitööstus. Valmistati nuge, kirveid ja muid terariistu, mis olid kuulsad üle Venemaa. Soome on Euroopa kaugemaiski nurkades tuntud toredate pusside maana. Ja Madeira saart teab iga lääne-eurooplane kui maad, mis väga suurel arvul valmistab tikandustöid – isegi mehed on seal sellega ametis – ning eksporteerib neid oma veini ja korvmööbli kõrval kõikidesse Euroopa riikidesse. Hiinast ja Jaapanist ei maksa rääkidagi – seal on kodukäsitöö aastatuhandete jooksul jõudnud väga kõrgele järjele. Meil viimasel ajal õhutatakse ka eriti mõnda kodukäsitöö ala, peamiselt kudumistööstust. Kuid õhutatava kõrval on viimastel aastatel lihtsalt elunõudeist aetuna hakanud suuril sammel arenema hoopis uus kodutööstuse haru – raadiotööstus. Üle maa mitmed nupukad mehed on hakanud valmistama omal käel raadioaparaate. Esialgu tuli palju pettumusi läbi elada meie amatööridel. Kuid nüüd ollakse juba niikaugel, et amatööride ehitatud aparaadid vabalt võistlevad paremate vabrikuaparaatidega ja et turg on enam-vähem vallutatud kodutööstuse toodete poolt. Nagu väliskaubanduse statistika näitab, oli raadioaparaatide ja nende osade sissevedu meil kõige suurem 1930 ja 1931 aastatel. Esimesel toodi sisse neid kaupu ligi 48 miljoni sendi väärtuses, teisel isegi üle 52 miljoni sendi. Siis aga pandi maksma rängad tollid, välismaa aparaadid muutusid poole kallimaks, makstes mitusada krooni, seega keskmisele ostjaskonnale otse kättesaamatuks. Raadioärid kaebasid, tarvitajad pidid sageli leppima vanade väheväärtuslikkude tüüpidega: valuutat ei antud enam selliste luksustarvete sisseveoks nagu raadio. Import peaaegu soikus, olles 1932. aastal ainult veerand endisest 19 miljonit senti ja möödunud aastal veelgi väiksem, ainult 16 miljonit krooni /=senti/, mis on vaevalt pool protsenti kogu meie sisseveost. Kuid samal ajal hakati organiseerunud raadioharrastajate ringidega eesotsas ikka enam rõhku panema amatöörtööle, aparaatide kodus ehitamisele. Pioneerina siin on teinud suure töö meie ainuke erialaline ajakiri „Raadio“ ja selle ümber koondunud ringkonnad, eriti insenerid Olbrei ja Neudorff, kes koostasid rea mitmelambiliste aparaatide skeeme, mis ajakirja kaudu kandusid kaugemategi amatööride kätte. Valmisehitatult ületasid amatööraparaadid sageli neile pandud lootused. Nii sai asi hoogu. Tuttav kuulis tuttavalt, õppis ja – varsti sigis jälle kuhugi uus kodus ehitatud aparaat. Samal ajal, 1932. a. alul, paar hakkajamat raadioamatööri Tallinnas hakkasid katsetama ka suuremal arvul aparaatide valmistamisega ja nende turule saatmisega. Pioneerideks olid endised sidepataljoni raadiomehed Tiidrik Maasik /Raadio-TERE, T. Maasik/, D. Rammul /=J. Rammul/ ja Rähn /Alex. Rähn/. Hiljem seltsis neile ka Davidov /E. Davidov/, kes oma tööga varustab praegu kogu „Raadiokooperatiivi“ ostjaskonda. Nüüd on Tallinnas üksi 5-6 suuremat kodutööstust, kus hooaegadel töötab mitu meest, ja kelle aparaatidest eeloleval ning tänavusel hooajal juba mitusada leidnud rahuldatud ostjad. Ehitatakse peamiselt võrkvoolul töötavaid tugevajõulisi aparaate. T. Maasiku „Condor“ ja Rammuli „Standart“ on väga tuntud ostjaskonnas. Esimene neist omab uuenduse, mis ainult ühe väljamaa suurfirma kallima aparaadi juures tarvitusele võetud, nimelt automaatse reaktsiooni. See amatööri enese leiutis võimaldab juba aparaadi ehitamisel reguleerida reaktsiooni stabiilseks kogu skaalal, nii et ei tule ilmaski kuuldavale vilet, mis harilik oli vanemate aparaatide-tüüpide juures. Teiseks annab see plussi käsitamises: kuna pole vaja küttepinget reguleerida, tuleb toime ainult kahe nupuga, neist üks pöördkondensaatori ja jaamadeskaala ning teine antennisidestuse jaoks. Viimasest tellitakse kuuldava jaama valjust. Suuremate ja tugevamate kodutööstuste aparaatidega kuuleb ka meie viletsates kuulamisoludes, kus venelased ühelt ja sakslased teiselt poolt ähvardavad lämmatada iga kaugema jaama, üle 100 ringhäälingusaatja. Ning selektiivsus on viidud juba nii kaugele, et Tallinna töötades kuuleb tema kõrval töötavaid jaamu, nagu praegu Stokholmi ja Münchenit. Tallinna väljaeraldamine, mis varem vabrikuaparaatidel tugevasti lonkas, ei tee enam amatööridele mingeid raskusi. 10-20 meetri ulatuses kostab Tallinna kohalikkudes oludes läbi, rohkem mitte. Kui võrrelda niisuguseid moodsaid aparaate kaks-kolm aastat tagasi turgu valitsenud Seibtide, Tokode ja Löwedega – kus kohalik jaam tervel skaalal „läbi põrutas“ – siis paneb muigama inimeste kannatus, kes tookordsete aparaatidega viitsisid mässata. Nagu T. Maasik väidab, on tal oma rahuldava aparaadi-tüübi väljaarendamiseks ja täiendamiseks kulunud mitu kuud. See on täiesti arusaadav. Saksa suurtes vabrikutes mitmed insenerid katsetavad aastaid, enne kui lasevad uue tüübi turule. Kuid sageli juhtub, et välismaa insenerid, kes muidugi pole meie oludega tuttavad, ka oma kõige uuemate saavutustega jäävad kodumaa amatööridele alla võistluses. Meie raadiokuulamise olud on eriti viletsad ja seepärast saadakse meil ainult spetsiaalselt meie oludele ehitaud aparaatidega häid tagajärgi. Siin peitubki amatööride ja kodutööstuste suure edu saladus. Praegu näiteks kodutööstuse aparaadid on tõrjumas turult välja kuulsaid Saksa „Blaupunkte“ ja hollandi „Philipse“. Kogu turust katab oma toodanguga peaaegu 50% Tartu telefonivabrik, 25-30% annavad kodutööstused. Nii valitseb praegu turul täiel rindel kodumaa aparaat, mis hinnalt kõigub 120-260 krooni vahel, olles seega välismaa aparaatidest ligemale poole võrra odavam. Ei ole siis ka ime, et kolmveerand kogu raadioturust täidab kodumaa tööstus ja et meil sel alal on arenemas, kui optimistlikult võtta, uus rahvamajanduslik tulu- või vähemalt kokkuhoiuvõimalus – valuuta jääb kodumaale. Et saavutada veelgi suuremat iseseisvust ja rippumatust välisturgudest, on amatööride kõrval arenenud aastatega välja ka omamaised raadioaparaatide osade ja tarvete tööstused. Ainult lambid tuuakse veel tervelt välismaalt. Huvitava seigana võib märkida, et enamus praegustest raadio-pioneeridest kodutööstuse alal on saanud oma erialalise hariduse sidepataljoni vastavatel kursustel aastatel 1925.-28., täiendades end iseõppimise teel vastavate ajakirjade ja raamatute abil. Nii käisid koos sidepataljoni raadiokursustel T. Maasik ja D. Rammul. Kursustel üheks lektoriks oli praegune Tallinna saatejaama vanem tehnik Marka ja teiseks elektrik Isotam. Peale kaitseväeteenistust siirdusid mitmedki noored poisid aastatel 1926.-27. raadioäridesse teenima kui asjatundlikud müüjad ja operaatorid. Nüüd neist meestest ongi saanud kodutööstuse pioneerid. Katsetades ja väikseid leidusi tehes on jõutud äratundmisele oma võimetes. Praegu on ühe amatööri poolt patenteeritud leiutis „Antenni omalaine reguleerimine pikenduspooli abil.“ Teine kavatseb patenteerida automaatskaalat. Kogu aeg tehakse uuendusi. Vast veel aasta eest valitses ostjaskonnas umbusk kodumaise aparaadi vastu. Eelistati suure reklaamiga kuulsaks tehtud vabrikuaparaate. Nüüd aga tundub hakkavat kaduma visa umbusk. Kodutöösturid demonstreerivad kus iganes aga võimalik omi aparaate, et näidata nende paremusi meie oludes. Ja väga harva kuuleb viimasel ajal, et mõni välisvabriku aparaat on suutnud välja tõrjuda kodumaise töö. Kui kuuldakse poole odavama hinna juures üle saja jaama ning aparaadi eest antakse vastutus pikema aja peale – mida üks ostja ikka oskab enam nõuda? Veel üks huvitav nähe Tallinna „koduehitajate“ hulgas: nad on pea kõik koondunud kolmandasse ja teise linnajakku, nagu oleks saatejaamal Lasnamäe veerul mingi imevõim, mis tõmbab „raadiosepad“ oma külje alla! raadiotuba[ät]hot.ee